Ma kõnnin õues, õues on jahe. Tundub nagu oleks juba sügis alanud. Rohi on hämmastavalt roheline ning märg ja isegi külma võitu . Ma sammun oma paljaste varvastega läbi rohu, lausa libista neid. Ma tunnen seda värskust. Mu silmad suunduvad puudele. Ma tõden igas väiksemais pisiasjas, et sügis on tõepoolest alanud. Lehed on nii kollased ja punased ning varsti nad kõik kukuvad maapinnale. Ja kohe varsti on nad oma ilu kaotanud, puud on raagus, õues on külm. Sa ei saa enam tee-särgi väel õues ringi käia : ((
Aga mulle meeldib sügis ning ma saan aru, et iga aastaaeg pakub meile silmailu. Igal aastaajal on ilmselgelt omad võlud, mida me erinevalt mõistame.
Aga ma ei tahtnud sellest rääkida.. tahtsin õelda,et ma leidsin lakast oma vanaema lilla jakki. Ja loomulikult tähendab see seda, et ma hakkan sellega ringi käima. Ma seadsin oma sammud tuppa ja panin selle likku. Peale selle sain ma oma mütsi valmis, kus ka seal on lilla see põhivärv.

Ma ootan homset, isegi ülehomset ning nädalavahetust. Ma siiski ei tea , mis ma sel nädalavahetusel teen. Ei tahagi teada.
ja tahes tahmata tuleb ta mulle meelde. Tema täiuslikkus, ideaalsus..mm oeh !