mu tagumik on haige, mu mõlemad jalad oleks justkui liigestes väljas, mõnes kohas on tegemist paistetusega, kurk on valus, nina on põhimõtteliselt lausa kinni aga ma ei kurda.
Nagu ma Kardole ütlesin, et ärgu mõelge homsele, vaid mõelge siis kui ta ülesse ärkab. Nii peaksin ka mina tegema . Kes teab kas tõusen või vajun ära.

60 km + 52 km, kahe päeva jooksul on liig mis liiig. Homme keerutan veel jalgu ka, viru simmanil.

Ühte ma teile ütlen, ärge te küll üle mõelge, kellega pole must mitte mingisugust pistmist olnud. Te pole maailmanaba ning ma ei kirjuta oma blogis teist.
Vähem ülemõtlemist, jaa.

Fakt on see, et ma üritan magama minna. Räägin veel natukene Marekuga ja siis ongi, nägemist.