Nelja aeg võtsin ma end kokku ja roomasin teise tuppa.Üritasin magama jääda, kuid see oli täiesti võimatu. Õues oli hirmuäratavalt valge. Läbi akna oli kuulda veel seda, kuidas rohutirtsud väljas häält tegid. Ma ütlen, et see loodus ja see rahu siin on lausa kirjeldamatu. Ma ei tahaksi üldse linna minna, terve suvi oleksin ma maal. Aga ma tean, et see pole kuidagigi võimalik aga tahtmine on küll suur…9-sa aeg avasin oma silmad,emmet polnud enam kodus. Ta mainis õhtul, et peab poest läbi käima. Ma nii siis ootasin teda igatmoodi. Helistasin tavatelefonilt veel mobiilile,et teada saada ,kui kaua tal veel läheb. Tal oli väljas, õigemini tal polnud levi. Niisiis mu hommikune kohv pidi ootama, mis ei olnud eriti talutav. Mul polnud ei midagi, mingit piima, isegi kohv sai eile öösel otsa, ainuke võimalus oli teha mingeid võileibu, aga kussa sellega. Asi oli tahtmises.Ma ei jaksanud,lihtsalt ei jaksanud. Üks kassipoeg kadus ka kuskile ära. Ei tea kuidas, aga me leidsime ta kuskilt väga sellisest kohast, kust teda polnud pidanud olema ja meie avastuseks on tal veel ka silmad lahti. Sellised väikse pilusilmad aga pole hullu. Kahel kassipojal pol veel avanenudki:)
Aga kui ma mõtlen tulevastele päevadele, läheb mul tuju aina paremaks. Rootsi tripp, ootab meid ees..Õõõhõhõh. Sellest tuleb meie suvi, ehk?!
Õhtuks lähen ma arvatavasti linna, enne pean veel kinnisvara hindajaga kokku saama ja minema oma poolt maja hindama.