Absoluutselt iga kord, kui ma tean, et varsti tuleb mu ema ja laseb meil natukene hinge tõmmata, varisen ma sisemiselt kokku. Järsku laiatab kogu see magamatus, võetud kohustused ja pidevad sõitmised, mulle sajaga näkku. Selle ajani olen tulnud kenasti toime, üldiselt elan päev korraga ning katsun vastu pidada. 

Koertekoolist olin sunnitud ka loobuma. Eks ma mõistsin et ei olegi mingi supernaine, kes jõuab ennast igale poole jagada!