Hermiine alustas laulu tunnis käimisega 2019ndal aastal. Juba kohe alguses tekkisid meil erinevad probleemid. Oli nii kohanemisraskused kui ka suured logistilised probleemid. Kulutada tund aega sõitmisele, sõita selleks üle 80km ja lõpuks astus autost välja üks röökiv tütarlaps, kes ei teinud üldse meiega koostööd. Meil kõikidel oli ühine eesmärk- pooletunni pikkune laulutund. Kuid iga kord olid samad probleemid. Ma mäletan eredalt, kuidas tahtsin loobuda ja saata kõik pikalt. Rääkisin mingil hetkel lauluõpetajaga, ma vist palusin neilt reaalselt, et nad Hertakesele aega annaks ning et nad ei kaotaks temasse usku(tunnistan, mina olin hetkeks usu kaotamas). Sest me teadsime nägime igapäevaselt, kuidas talle tegelikult laulda meeldib.
Nüüd on sellest pea 1,5aastat möödas ja ma võin julgelt väita nagu Herta oleks äravahetatud. Ta on imeline! Ta lauluõpetaja Ester on imeline. Lõpuks on see tüdrukutirts end avamas. Lõpuks.
Ps! Logistikaprobleemidele vist lahendust ei paistagi, vähemalt seni kuni ma teda iseseisvalt bussiga linna ei saa saata. No natukene veel, 4 aastat siia või sinna (:
