Tavaliselt kui ma poes käin, unustan ma miljon asja ära, mida mul koju vaja oli. Käin sõna otsesemas mõttes ringi nagu peata kana.
Ent minu poeskäigud ei piirdu tavaliselt toidupoega, vaid pean abikaasale ka traktori juppe ostma( st. otsima) Nagu iga kord, loetleb mulle ära, mida täpselt vaja. Ja absoluutselt iga kord ma suudan need asjad ka ära unustada. Mis tähendab ka seda, et tunnen end üpris
kohmetult ja teen koheselt kõne abikaasale. Tavaliselt suure pusimise peale saan ikkagi hakkama.
Täna oli hoopis teine tera. Härra tegi mulle puust ja punasest ette, kirjutas selle ka paberile. läksin suure hurraaga esimesse poodi, näitasin paberit, ent ikka küsiti küsimusi, millele ma vastata ei osanud. Tegin kõne abikaasale ja andsin sujuvalt edasi klienditeenindajale. Selgus, et esimeses poes seda siiski polnud. Läksin teise poodi, seal toimus kõik samamoodi. Lõpuks suure vaevaga saime kambakesi hakkama. Tegelikult ma käin päris tihti nendes poodides, iga kord koju jõudes, vannun ma, et enam ma seda ei tee. See on umbes sama kui minna autopoodi! Kui sinu käest küsitakse kardaani pikkust ning võimsust, siis nii naljalt vastata ei oska.