Nii veider.. kui ma varem jooksin nagu orav ratta peal, nüüd suudan end kuidagi tagasi hoida ja lihtsalt laiselda(pärast olen küll enda peale veidi kuri). Varem mul polnud kodus sellist laisklemise \”aega\”, kogu aeg oli vaja midagi teha või kuhugi oli vaja sõita. Võib-olla tegi see isolatsioonis oldud aeg mulle head. Vist mõistsin, et maailm ei kuku kokku kui ma midagi tegemata jätan. Minusugusele on see nii harjumatu, sest mul on vaja tavaliselt kohe, nüüd ja praegu.
Täna olin ma tuimalt poole kaheteistkümneni voodis. Tegin küll oma hommikused tegevused ära, käisin laudas, jõin kohvi..tuiasin pool päeva aluspükste, särgi ja hommikumantliga ringi.
Lapsed on ikka samahullud, samas ka maailma armsamad lapsed.
Ma ei tea, mida ma teeksin ilma investigation discoveryta. Ausalt nagu, mul võib see mängida 24/7, ma pole ära tüdinenud mõrvade vaatamisest, kuigi..viimsel ajal olen küll mõelnud, et missugused inimesed elavad siin maamuna peal? Eriti kurvad on sellised juhtumid, kus kannatavad ka lapsed või nad tapetakse koguni ära. See on selline pisarakiskuja ning tekib koheselt abituse tunne. Uskumatu aga osad juhtumid on nii värsked, aasta või kahe-kolme aastatagused.
