Eile õhtul tabas meid kõiki kerge paanika, seoses uute karmimate piirangutega. See oli see hetk, sa teadsid et need piirangud tulevad aga sa ei teadnud, millal need täpsemalt aset leiavad.
Mina, kui lapsevanem, räägin lapsevanema vaatenurgast. Mis meil muutub? Kuidas meie hakkama saame?
Meil on kodus kolm väikest last. 1 laps on koolilaps, 2 on lasteaialapsed. Mis saab kui lasteaed pannakse kinni nagu eelmine kevad? See on kindlasti paljude lastevanemate õudusunenägu. Me oleme kõik samas paadis. Me kõik peame mõtlema omale varuplaane, kuidas edasi eksisteerida. Pean tõdema, et seekord on meil natukene lihtsam. Eelmisel aastal käisin tööl koos kõiki kolme lapsega. Kujutate seda ette? Teha süüa kümnetele inimestele, samal ajal pead lapsi kantseldama ning suutma sealhulgas keskenduda söögitegemisele. See oli võimatu missioon. Mille ma küll läbisin, ent mu närvirakud hävinesid. Neid ma enam ei suutnud päästa.
Õnneks on üks lapsevanem võtnud õigel ajal puhkuse. Ja just tänu sellele, elamegi selle kriisi üle. Muidu oleks võimatu olukord kui lasteaiad ka täiesti kinni pannakse. Sest kui poleks ühel meist puhkust võetud, oleksine omadega täiesti p*rses.
Raha ja maksude maksmisega on hoopis teised lood, täiesti teine teema. Ma arvan, et tajun ise ka juba väikest meeleheidet, sest ka söögisaalid pannakse kinni.
Nagu õeldakse- kõik mis ei tapa, teeb tugevaks. Nii vist ongi.