Ma ei teagi, nii raske on kirjutada postitusi, mis kedagi ei riivaks või loetakse ridade vahelt välja seda, mida lugeda pole.
Mu blogi on olnud avalik juba aastaid. Tegelikult on mul olnud mitmeid blogisi, olen kolinud nii mõnegagi korduvalt, vahetanud aadresse ning teinud mitmeid nimevahetusi. Olen teinud pikki pause, eelmisel aastal tegin vist ainult ühe postituse, ent mõtted liikusid pidevalt blogi suunas.
Ma olen kirjutanud palju detailsemalt, palju mahlasemalt, olen rääkinud rohkem isiklikematel teemadel. Nüüd kui kirjutan niigi pinnapealselt, on ikkagi probleem. Alati on olnud probleem. Kuidas või mis ma kirjutan. Huvitav on mõelda teile, kes te siin mu blogi lugemas käite, et kas te mõtlete\” oh, nii tore, tal läheb hästi\” või te tunnete puhast rõõmu kui mul läheb sitasti. Teie lohutuseks võin õelda, et mul läheb pidevalt midagi nihu või juhtub minuga alati midagi, mis mind rivist välja viib. Aga egas umbrohi ei hävine nagu rahvatarkus ütleb.
Tahaks nüüd mängida pubekat, tõmmata end õhku täis ja lihtsalt lasta kogu see pullisitt endast välja. Kuid ma ei tee seda. Hingan välja ning lähen oma eluga edasi. Mulle on täiega hakanud meeldima see \”lase sel minna\” teema. Me ei peaks tegelikult endaga nii suurt pagasit kaasas pidevalt kandma, mõned teemad peaks jääma minevikku. Nii on kergem.
Mina loen sinu blogisid alati ja mõtlen,et sa jõuad ikka palju ,laste ja oma kiire elutempo juures,
Hea või halb, kerge või raske – igatepidi tubli oled!!!
Aitäh nunnupall:*
🙂