Sel hetkel, kui tunned, et enam hullemaks minna ei saa, siis uskuge mind, siis kindlasti ka läheb! Eile oli selline halbade asjade kokkusattumus ning meie asendusauto jäi keset teed seisma. Täiesti ootamatult. Oli küll enne migi kärsakas õhus tunda, ent mõtlesin, et asi polegi nii hull. Ma ei valeta, kui ma ütlen, et läksin endast väga välja, nutumaik oli suus, seisin endiselt keset teed. Õnneks inimesed reageerisid koheselt ning auto lükati ohutusse kohta. Üks kohalik töötaja viis lapsed koju, mina jäin ootama targemaid inimesi. Peale seda hakkas hull orgunnimine, sest igapäevased toimetused on vaja ikkagi ära teha. Hetke seisuga, pole meil ühtegi sõiduvahendit ning ma ei tea, kuidas me liikuda saame. Hommikul andisin lapse naabrinaisele, õhtul toodi meid teise autoga tagasi, sest ma ei uskunud, et Hertake suudab 4 kilomeetrit kõndida. Või kui suudabki, siis väga väga aeglaselt. Homme saavad lapsed jällegi naabrinaisega. Vähemalt jõudis Villem täna logopeedi juures ära käia, munad sain linna saadetud. Sellistel hetkedel mõtlen küll, et võiks ikka linnas elada, kus on kõik käe-jala ulatuses. Pole mingit probleemi, kui sõiduvahend peaks katki minema. Aga siin, maal, kui kõik pole nii lähedal, on veidi halb selline variant. Mul pole absoluutselt kõndimise vastu midagi, mina võiksin vabalt kõndida aga need lapsed. Vaevalt nad suudaksid hommikul kell seitse hakata kõndima, et jõuda lasteaeda, mis asub 4,1 kilomeetri kaugusel.
Lool on ka veidi õnneliku lõpu maiku, sest kohalikud hoiavad kokku ning kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab!:)\’
Ps. Kõndige terviseks.