Räägitakse, et iga inimene elab oma keeruliseks, teeb valedel hetkedel valesi otsusi või tunneb neid emotsioone, mida tundma ei peaks. Miks me ei võiks välja näidata oma tõelisi tundeid, rääkida oma mõtetest ja hoida oma sõprussuhteid. Armastades ja hoolides. Miks me näeme ainult vigu, või veel hullem- räägime halba, lastes juhtida end hetke emotsioonidel, mille tagajärjed ei pruugi olla meeldivad või on lausa plahvatuslikud olukorrad. See on selline hetk kui sa tead, et sealt saab ainult hullemaks minna.
Kahjuks pean tunnistama, et minagi pole eriline musternäidis, minus on nii palju vigu, olen teinud väga palju halbu valikuid, teinud inimestele liiga või käitunud nagu mingi viimane v*rdjas. Kõige raskem on seda endale tunnistada, ent ma võtsin täna vastu otsuse, et püüan muutuda paremaks inimeseks. Paremaks ja rahulikumaks emaks. Mõelda inimestest head, nautida erinevaid hetki ning vältida igasuguseid draamasi tekitavaid olukordi. Ma arvan, et kõikidel on olnud elus mingeid mõttetuid draamasi või olukordi, mida oleks saanud vältida. Või läinud sel hetkel lihtsalt mega närvi ning suust tulnud täielikku pullisitta.
Mu terve elu on mind ümbritsetud meessoost sõbrad, teate ka, et miks? Mulle tundub, et meestega on lihtsam suhelda. Vähemalt siiani on olnud. Ma võin meestega vabalt rääkida kõikidest teemadest, isegi ka sellistest mida isegi sõbrannaga ei söandaks rääkida. Või mul lihtsalt puudub igasugune häbitunne, öeldes vahel ka asju, mida keegi ei julge välja mõelda aga sa tead, et kõik mõtlevad seda. Mõned inimesed kutsuvad seda taktitundeks. Sellepärast on mul ongi väga vähe naissoost sõpru, sest alati ajab üks draama teist taga. Ja naistel jääb see tüli kauaks vinduma, mehed tülitsevad/kaklevad ära ja lähevad oma eluga edasi aga naistel algab alles pikk protsess, kuidas või mida teha, kuidas kättemaksta või kuidas teha nii, et keegi teine tunneks end väga ebamugavalt. Ma olen paaril korral seda nii tundnud ning ma ei sooviks seda mitte kellegile. Tahaks nüüd tervitada kõiki oma sõpru/sõbrannasi ning õelda, et te olete superlahedad, teil kõigis on midagi, mis mulle meeldib ning et ma armastan teid!
Tegelikult ma ei teagi, mis selle postituse mõte oligi, kas rääkida suhetest, sõpradest või bitchlikust käitumisest. Mul oli tunne, et ma pean selle endast välja saama. Ma tahan olla parem inimene, parem ema. Tahan näha maailma värviliselt. Tahan tunda rohkem rõõmu, vähem viha.
