Meil on vist lastega niimoodi, et meie pere lapsed on lugematuid kordi haiglas veetnud. Mäletan, kuidas üks aasta tuletas Facebook mulle meelde, et mu lemmik koht on Lõuna-Eesti Haigla. Nii vist mingi aeg oligi. Päris tihti oleme külastanud, kas pisikeste või väga suurte tervisemuredega. Meie esiklaps on ka mitmeid kordi kiirabi autoga sõita saanud.
Täna, haiglas olles, mõtlesin ma laste vanemate peale. Kui raske on tegelikult meil. Kõik need vereproovid, uuringud, operatsioonid- kogu aeg on üks suur muretsemine. Isegi siis ajab muretsema kui tegemist on väga lihtsa operatsiooni või lõikusega või siis tavalise protseduuriga. Täna käisin kaks korda opisaalis kaasa ja kuidagi nii kahju oli neid seal vaadata. Nad on ju ikkagi nii pisikesed, samas olid nad extratublid ja kogu see personal oli megatubli.
Eriti kui on tegemist aktiivsete lastega nagu meie omad, siis on väga raske neile selgeks teha, (juhul kui tegemist on suurema lapsega), et tuleb olla rahulikult ja mitte nii väga rabeleda. Mul oli tunne, et nad lammutavad terve palati maha. Isegi narkoos ei pane meie lapsi pikemalt magama. Õed olidki täna üllatunud, sest mitte miski ei viidanud, et neil oleks täna midagi üldse olnud.
Lõunaks olime juba haiglast lahkunud. Ostsime koju hulga jätsi.
