Kuna sellest kirjutamine teeb nii haiget ja toob pisarad taas silma, siis Luna the dogi postituse teen kunagi hiljem. Kui aeg on käes või kui silmad on peast välja nutetud. Ta ei ole lihtsalt üks tavaline koer, ta on meie pereliige.
Aitäh sulle Annika, et sa tulid niivõrd kiiresti pildistama. Eriti äge oli see, et ta oli isegi vihmaga nõus välja tulema. Õnneks hetkeks ainult tibutas.
