Kui mul tuli üldse need toredad mõtted pähe, et minna natukene ajas tagasi ja teha täiesti midagi uut, siis ma ütlen, et selle taga on kindlasti mu sõbranna. Sest ma küll tahtsin muutust, aga et kohe sellist värvivalikut ma kohe kindlasti ei planeerinud. Ent sellega oli see häda, et see mõte hakkas mul peas keerlema ja keerlema, kuniks kirjutasin oma juuksurile, et tahaks punase väri asemel midagi sellist.
Ma armusin koheselt sellesse värvi ning see hakkas mul ajus keerlema. Kuigi ma teadsin, et minu juutsega on seda väga raske saada, ent samas see pole võimatu. Mitte miski pole võimatu.
Täna oli siis minu kauaoodatud juuksuripäev. Tooli istusin ma 9.15 ja tooli pealt sain ära mõni minut enne 13.00. See on päris pikk aeg, eks? Minusugusele kärsitu inimesele oli tunne nagu oleksin istunud piinakambrisse. Mul on üldiselt nüüd, kohe ja praegu põhimõte!
Mu armas juuksur nägi nii palju vaeva, mingil hetkel hakkas juba nagu kahju, sest no mida sa teed kui juuksed ei lase värvi lahti. Muudkui blondeeris, pesi ja värvis. Ja minu vaevsed juuksed, lõpuks olid need nii hellad, et igasugune puudutus andis tunda ja lõpusirgel hakkas veel kipitama ka. Nagu muud teha poleks olnud. Õnneks oli see hetkeline ning ma jõudsin ära oodata selle juurte värvimise.
it
Nagu näha, ma ei saanud sel korral oma soovitud tulemust. Aga ma olim valmis ootama ja panime juba järgmise aja kirja ja teate mis? Ma saan endale terve tööpäev. Ehk siis alustame taas blondeerimisega ja järgmisel korral üritame ka selle õige värvi pähe saada. Aitäh mu amas Kristi- et sa võtad kind ikka vastu, isegi siis kui astun sisse oma iks soovidega! Üks kord klient, igavesti klient.
Ja muidugi mu needihala. Issand jumal, minul endalgi oli sellest juba vaikselt villand. Mida ma halan kui ise lasin teha? Õige jah?
Ausalt ka, mul pole varem sellist valu olnud, mina kui lollpea, hakkasin juba mõtlema, et ehk ongi vanadusest nii valus. Kui mul noorena oleks olnud valus, ma ilmselt mõletaksin seda. Ma küll mäletan kui mul kõrva venitati, kuidas verd tuli, pisarad olid silmis ent kolme needi tegemist ma ei mäleta üldse. Sellest on küll pea 13 aastat möödas aga valu peaks ikka ju meeles olema.
Seega ma mõtlesingi, et natukene valu on okei. Kuid see läks igapäevaga aina hullemaks ja mingitel hetkedel tulid juba pisarad silmi, sest nii megavalus oli. Üks kord kirjutas mu sõbramma, et kuule, mulle tundub, et su see huul on paistes. Ma ise ei arvanud, et nii hull on ja üritasin natukene eirata kuniks eilseni, kui ta mulle kirjutas ning lõpuks võtsin teda kuulda. Kirjutasin kohselet tegijale, rääkisin mure ära ning täna õhtul läksin neeti vahetama. Võtsin mõneks korraks selle huulerõnga ära, seniks kuniks mul on haav paranenud. Mul on lihtsalt hea meel, et ma halasin põhjendusega, sest mu huul on lausa põletikus.
Nüüd saab natuekene paremini elada, ilma suurema valuta.