Tänane õhtu on olnud täiega haige, sest kui Facebook, messenger ja instagram lakkasid töötamast, siis arvasime me kõik, et tegemist on üleüldise probleemiga. Tunnistan ausalt, ma ei vaevunudki mingit muud lehekülge proovima, sest tundus, et kõik on maas. See pani ikka mind mõtlema, et kui kinni me tegelikult sotsiaalmeedias oleme. Selline tunne, et elu on paariks tunniks seisma pandud. Tegin ka mitmeid kordi telefonile restarti, proovisin niii WiFi kui ka 4g- no ei töötanud seegi moodus. Ja vot see on kurb! Väga väga kurb.
Ma oleksin varem bloginud, kuu ma oleks teadnud, et kõik muu peale sotsiaalmeedia kontode töötab.
Elu on võtmas aina kiiremaid pöördeid. Blogimine on jäänud veidikeseks soiku, aga ma üritan heastada seda igapäevaselt storydega, nii instagramis kui facebookis.
Auto on endiselt sellises seisus nagu kits selle jättis. Vaevalt Herta Hermiine see nädal, võib-olla ka järgmine nädal üldse lasteaeda läheb, sest pisikesel on taas nohu! Jälle!
Poistel pole praegu enam viga. Eile kui me Augustiga tegime seda muusikatunni rütmiharjutust , olin ma üllatunud kui hea tunnetus tal on. Tegelikult läheb poistel hästi, ühel on enamjaolt kõik õpitud kui koju jõuavad, teisel pole. Ja vastus, kumb on kumb, on üllatusi täis.
Kolm kassipoega on ka pakkuda. Sugude kindlaks tegemisega on veits raskusi. Ma olen nii palju nende saba alla vaadanud ja ma pole ikka veel targemaks saanud.
