Ma poleks eales uskunud, et ma üldse lähimatel aastatel tulen välja sellise postitusega, sest tundus, et see nõuab liiga palju julgust, et anda oma süda taas hoiule.
Ma olen varemgi rääkinud Lunast ja tema kaotusest- kogu see augustikuu oli minu jaoks laastav. Ma nutsin iga kell ja igal pool ning leian end taas mõtlemast, et mis oleks kui..
KUI ma ometigi oleks avastanud selle varem, kui ta ometigi oleks andnud meile teada, et temaga pole kõik korras kui ma ometigi oleksin teadnud, et tal on valus. Aga ta ei näidanud välja, ta oli koguaeg energiat täis, ta oli koguaeg nii rõõmsameelne ja ta oli mulle kõik! Tegu oli meie esimese koeraga ja ma tõsimeeli arvasin, et ma enam iial ei võta kedagi..mitte ühtegi lemmikut.
Ühtepidi on lemmiklooma omanikud täiesti hullud. Selles mõttes, nad teavad, et kunagi saab see aeg otsa ja lemmikud surevad. Ma siiani ei mõista seda kui nad( ka mina) on kaotanud oma parima sõbra, süda on meil murtud ja me ikka ja jälle teeme ruumi oma uutele lemmikutele. Et nad on valmis andma uue võimaluse, teades seda, et ka nende südamed murduvad murduvad üha uuesti ja uuesti.
Mina isiklikult pole kunagi tundnud sellist valu oma südames. Isegi mitte armuvalu. Ma olin emotsionaalselt endaga väga perses, ma ei näinud enam seda valgust tunneli lõpus..oeh! Mu süda murdub üha uuesti ja uuesti..
Ma mäletan nii selgelt seda päeva kui loomaarst koju tuli. Ma mäletan meie viimast jalutuskäiku ja seda kuidas ma aina vabandasin ta ees ning ütlesin, et ma armastan teda! Ja see hetk kui ta sai aru, et midagi on toimumas..täiesti uskumatu, mida peavad need lemmiklooma omanikud läbi elama!
Ma oleksin tahtnud mingit võlukeppi, mis Luba terveks raviks.
Tulles nüüd tagasi mu postituse pealkirja juurde, siis tahan ma teile õelda, et me võtsime uue lemmiku.
Tegelikult hakkasime koeri vaatama päris ruttu, kogu aeg olid mingid kuulutused ja uurisime ka varjupaikadest, ent mõned koerad, kes meile silma jäid, olid uutesse kodudesse jõudnud. Või nagu varjupaikades tuli välja see miinus, et koeri ei taheta anda väikeste lastega majja. Täitsime igasuguseid avaldusi aga tulutult.
Mona kuulutus kerkis kuidagi esile, tegelikult oli ta nimeks algselt Täpi aga kuna ta ei reageerinud sellele mitte üldse, panime talle hoopis Mona nimeks.
Sõitsime selleks Valga linna. Vabandan nüüd kõikide ees, aga mul jäi mulje nagu nad said vaevast lahti, sest oli küll nutulaulu aga mitte mingeid emotsioone.
Kui olime kohale jõudnud, saime teada, et kutsikas ei talu sõitu. Meil on olnud kaks koera, mõlemad võtsime kutsikatena, ent sellise probleemiga puutusin kokku esimest korda. Meil oli vaid sõita tagasi umbes 110 kilomeetrit. Ma hoidsin terve tee hinge kinni, et ta jumala eest ei oksendaks. Enne Võrru hakkasime tundma lõhna, ma küll lootsin, et kuskil põllul on hiljuti toimunud sõnnikuvedu, ent see hais tuli enda autost. Olerexis jooksin välja, et osta niiskeid salvrätte ning palusin mingitki kotti..ja ostsin muu hulgas kaks lõhnakuuske, et suudaks edasi sõita.
Kodus oli suurem kaos, sest see kutsikas nägi esimest korda jäneseid ja ega kassidega ka vist polnud mingeid kokkupuuteid olnud, sest esimene öö oli läbi aegade kõige hullem. Ehitasime veel jänese puuride ette mingeid karkasse, et ta jumala eest kätte ei saaks.
Tegelikult on ta väga tubli olnud, Jenny on ta ilusti omaks võtnud, kassidega on kord nii ja naa aga jänesega on tehtud vist rahu.
Ma arvan, et ma tõesti vajasin uut sõpra! Jenny vajas samuti, lapsedki vajasid, kuigi meil on veel Luna täiesti keele peal, sest päris tihti ütleb keegi Luna.
Ma usun, et kõik loksub paika ja arvatavasti loob Mona meiega uusi mälestusi. Uut elu.
Pingback: Avan silmad ja justkui võluväel ongi meil juba kolm koera! – kohvihoolikuelu.ee