Mäletate, seda postitust https://kohvihoolikuelu.ee/2021/06/13/meie-esimesed-suvesobrad/, seoses sellega on mul täiega hea uudis, sest lapsed nägid üksteist rohkem kui ma julgesin üldse loota. See on täiega äge.
Täiega mõnus on ka see, et lastel on tekkinud omamoodi sõprusuhted. Ja veel ägedam on see, et olen leidnud oma ellu veel ühe imelise inimhinge. Mulle juba tundub, et olen kasutanud liiga palju ägedat sõna.
Kui laste ema tuli korraks oktoobris jahihooajaks tagasi, siis olin üsnagi veendunud selles, et me enam see aasta ei näe. Ent see läks hoopis teisti.
Kuna meie küla mõned salvkaevud olid mõned kuud tühjad, siis ta aegajalt uuris, kuidas meil veega lood. Küsisin küll ühe korra, kas tulete veel eestisse, siis sain vastuseks vaevalt aga eelmisel pühapäeval sain ma teada, et nad jõuavad esmaspäeval kohale. Ma olin muidugi, et päriselt või? Sellepärast ka see pidev vee küsimine. Kuna ma ei teadnud, et nad jõuavad hommikul, siis käin hetkeks aja hätta. Tahtsin teda neile üllatuse, sest kui nad oleks jõudnud hämaras, siis laternad koos küünaldega oleks olnud ideaalne. Ma vist ei peaks enam mainima, et mulle tõesti meeldivad nii väga küünlad 💙
Esimene laste kohtumine üle pika aja oli kuidagi nii eestlaslik, et naer tuleb peale. nii kohmeud ja nii arglikud. Õnneks kestis see vähe aega ning pärast läks nagu ikka. Lapsed koos, nii ühes kui ka teises majas. Külatänav oli taas naeru ja kilkeid täis. Nädal aega läks kuidagi nii kiiresti ning tuligi päev, mil nad lahkusid. Seekord ma väga kohvitada ei jõudnudki, või kas üldse jõime kohvi? Vist mitte. Talvel on laste kui ka iseenda riietumisega raskusi, sest kuna riietus sõltub ilmast, siis sellist jooksmist nagu suvel polnud. Suvel on hoopis teine tera!
Jõudsime koos lastega ka metsas käia. Viisime süüa metsaelanikele. Ma arvan, et metsale tuleb ka vastu anda! Sest metsas oleme me tihedad külalised.
See viimane pilt.. kui tekib küsimus, miks ma selles postitasin? siis ma võin õelda, et laste sõprussuhetega on täpselt samamoodi kui täiskasvanu sõprusuhetega. On vihkamist, solvumist, andestamist, armastamist. Kord lapsed mängivad, kord kaklevad, kord nutavad, kord solvuvad kuid lõppude lõpuks mängivad nad kõik taas üheskoos kuniks järgmise tülini. Ja Herta Hermiine- ma arvan, et ta seisab enda eest juba päris hästi.
Ja mul on tõesti tunne, et olen leidnud ühe ilusa inimhinge!