Mõtlesin küll, et täna võtan sülearvuti lahti ja blogin pealt, sest mul on tulemas 4 vaba päeva ja kahjuks tuleb tunnistada, et ma ei oska nendega midagi peale hakata! Mul tavaliselt pole olnud selliseid päevi, sest ma käin seal ja seal, teen seda ja toda, istun autoroolis või koristan majapidamist. Ajaga võidu jooksmine/sõitmine on selline minu tass teed ehk minu igapäevaelu osa, millega olen täiesti ära harjunud..
Ma olin täna hommikul nii kindel, et lüpsan lehma ära, saadan lapsed kooli ja lasteaeda ning tõmban end kerra. Unevõlga on mul nende aastatega tekkinud päris palju ning nagu alati, ei tule minul magamisest väljagi. Tegin küll kohvi, panin oma investigation discovery kanali mängima ning luban endale paari hetke rahu ja vaikust, enne kui uuesti rindele lähen.
Ma olen siin ammu mõelnud selle üle, mida lugejad lugeda sooviksid, sest mulle tundub, et olen selle blogi jaoks liiga maakas või räägin sellest, millest pole inimestel sooja ega külma. Ütlen ruttu ära, ma kirjutamisest ikka ei loobu, sest olen blogi pidanud aastast 2007 või 2008, lihtsalt nüüd olen ma vaiksemaks jäänud. Ja see kirjutamine muutub aina rohkem kaootilisemaks, sest sellist vaba hetke on liiga vähe.
Ma ütlen, varasemalt on mu blogi ka intriige tekitanud ning on olnud palju seletamist ning ilmselt ka palju tagarääkimist- ma lihtsalt ei viitsi enam seda teed minna. Tegelikult otseselt pole kunagi läinud aga kui inimesed loevad blogist välja seda mida nad ise soovivad, siis jumala eest, andku aga minna, sest mina seda muuta ei saa.
Muidugi võiksin rääkida rohkem siin isiklikust elust, pesta avalikult kellegi teise musta pesu ning olla niisama mingi pinnapealne inimhing, kes ei suvatsegi rohkem uurida või mõelda.
Võiksin ka vabalt rääkida sellest päevast, mil minust sai \”meestepeksija\” või sellest kuidas mulle vahepeal tundub, et üks on jobum kui teine või koguni sellest, kuidas lapsed mind aegajalt endast välja ajavad. Aga ma ei tee seda! Ma ei taha ennast rohkem avada, ma tahan jätta ka midagi endateada, kõik ei pea olema avalik, ega ju?
Üldiselt on siin blogis, vähemalt hakkab olema, palju lehmajuttu, maajuttu ning ajan ikka edasi oma ökoasja, sest kui ma suudan mõjutada kasvõi ühte inimest siin maamunal, siis võin õelda, et hüppan persega õnnest lakke.
Ja teie mu armsad sõbrad, andke mulle märku, mida te sooviksite rohkem näha/lugeda mu blogis.
Ma ausalt teeks ka rohkem pilte aga mul on telefonis nii halb kaamera, et karju või appi. Teate, mulle on hakanud instagram rohkem meeldima kui Facebook:(
Ma tahaks küll nüüd teada, miks sa meestepeksja oled 😀
Isiklikud lood on alati põnevamad, aga ökojutte loen samasuguseý huviga. Eriti siis, kui asi puudutab kodu ja selle korrashoidu.