Me rääkisime juba aprilli kuu alguses, või õigemini küsisin mina ühe töökaaslase käest, et millal me Stedingusse läheme?
Planeerimist oli palju: Alguses pidime vaatama, et meil tööpäevad ei kattuks, siis vaatasime, millal keegi vaba ja samas pidin ka Hendriku graafikut vaatama, et ta oleks sel õhtul kodus. Sest teate ju küll, lapsed ja lehma lüpsmine.
Eile lõpetasin oma 24 tunnise valve, magasin vähem kui kaks tundi, ärkasin üles ja hakkasin toimetama. Viisin ka August Villemi vanaema juurde, sest Villem oli soovi avaldanud ja õnneks sobis see ka vanaemale. Temal on see keskmise lapse sündroom, sest tahes-tahtmata pööratakse rohkem tähelepanu suuremale ja väiksemale lapsele ning Villem ongi mõnest asjast välja jäänud. Ma nüüd teadlikult pööran talle rohkem tähelepanu.
Enne linna jõudmist tegin ära oma muna-ja piimaringi, sõitsin teist korda elus Parkseppa, sest mul oli saada sealt mõned taimed.
Ja siis sõitsin linna tagasi, parkisin auto oma lemmik kohta ning alustasin jalutamist. Lõpuks jõudsin omadega juba töökaaslase juurde korterisse ning sealt sõidutati meid edasi Stedingusse.
Mulle on algusest peale meeldinud Stedingu kohvik, võib-olla olen ma oma mõtetega ikka veel nii Tartu elus kinni, sest see kohake tekitab minus kuidagi \”koduse tunde\”. Kogu see interjöör on mega äge, kuigi eilne teenindaja oli kuidagi nii kogenematu. Oli kohe näha, et noor inimene, ent mingil hetkel tekkis kuidagi kohmetuid olukordi ning oma latet ja koogi juppi pidin ma ikka jupp aega ootama. Sellele vaatamata jätsin ka jootraha!
See-eest oli töökaaslane äge. Ta on esimene, kellega ma nüüd siis väljastpoolt tööaega läbi hakkasin käima. Imelkul kombel oli meil kohe väga lõbus. Mina küll alkoholi ei joonud, sest ma pole tegelikult juba pea 1,5 aastat joonud. Ja ma pidin veel koju sõitma ning paar tunnikest magama, et hommikul taas tööle tulla.