Ikka ja jälle kerkib esile see elundidoonorlus, millele ma juba mitmeid aastaid tagasi allkirja andsin. Tegelikult nimetatakse seda vist tahteavalduseks.
Mäletan kui see kunagi tuli, ma enne sellest võimalusest polnud kuulnud aga ühel aastal, anmu-ammu kui ma kunagi verd käisin andmas, siis nägin seda reklaami ja haarasin koheselt selle lipiku ja panin end kirja. Hoidsin seda rahakoti vahel kuniks see lõpuks ära kadus. Vanasti polnud nii, et saad läbi interneti teha neid avaldusi.
Kaks aastat tagasi tegin ma uue avalduse ning mul pole mõtteski sellest loobuda. Ma tean, osad räägivad nii mustast turust, elundite äritsemisest aga ma leian, et kui kasvõi üks minu elund võib päästa elu või aidata paremini elada, siis jumala eest, miks mitte.
Töötades nüüd meditsiiniasutuses, siis on mul tekkinud kuidagi suurem soov veel rohkem panustada. Ma näen päevast päeva neid haigusi, seda võitlust ja kõike sinna kuuluvat. Ma isegi ei teadnud ,et oi näe selliseid haigusi on ka olemas.
Näiteks on meil Paul Herbert ühe neeruga, teine neer polnud arenema hakanudki. Kui peaks juhtima see, et üks neer ei suuda teha enam kahe neeru tööd, siis on otseselt õeldes, perse majas. Ma tean, et ma mõlemaid neere talle annetada ei saa aga ma võiksin vabalt ühe neeruga edasi elada.
Lahke nagu ma olen, võin olla teistele vajalik ka peale oma surma. Ma olen täiesti seda meelt, et võtku kõik ära, mis vähegi vaja ja rohkemgi veel. Peaasi, et mind tagasi kokku õmmeldakse😂
Mida teie arvate? On see teie meelest mõeldamatu või äkki oletegi end kirja pannud?