See on siiani nii veidralt naljakas. Kui aus olla, oli see ninu täiesti esimene kord end konkreetselt külla kutsuda.
Ma tavaliselt nii ei ole teinud. Võib-olla olen julgemaks muutunud või olen lihtsalt liiga pealetükkiv 🤭
No võta nüüd kinni, milline ma olen aga kuna see instagrammi konto oli nii kutsuv, siis mõtlesingi, et mis oleks kui kirjutaksin. Kirjutasingi ja suhteliselt kiiresti tuli aga vastus : \” Tule, aga tule\”. Peale seda leppisime juba päeva kokku, võtsin lapsed ja asusime Räpina kanti teele. Ärakeeramis e kohti hulga, seega pidin terve tee waze kasutama.
Kohale jõudes, oli see talu täpselt selline, nagu ma seda olin ettekujutanud. Linnavulred oleks koheselt õelnud, et\” Appi, mis kola\”, ent uskuge mind, kõik asjad olid täitmas oma eesmärki. Iga euroalus, iga puutükk, iga pott..
Kõik oli nii ehe, nii tõetruu, täielik maaelu- mida elasime meie väiksena. Tänapäeval on kuidagi kõik liiga mugavaks tehtud, kõik-peab-olema-ideaalses-korras muidu tunnen häbi. Kohati jäi tunne nagu oleks tulnud kellegi vanaema juurde maale.. Nii lihtne ja nii võluv!
Mina käisin ringi ja ahhetasin. Päris ausalt ka.
