Sorri, ma lihtsalt pidin üle vaatama, millal ma viimati blogisin. Ise ka unustan ära. Tegemisi on paju ja nüüd tuleb see kooliaeg. Kas ma olen valmis? Ma ei tea. Kas on üldse olemas lapsevanem, kes on kooliks valmis?
Koolikotte ma uusi ei ostnud. Ma olen ikka sedameelt, et kui ese on terve ja korralik, ei näe ma mõtet seda väljavahetada. Ütlesin seda lastele ka. Päris iga aasta me uut kotti ostma ei hakka. Ma kardan pigem rohlem seda, et Hermiinest saab koolieelik ja kujutan juba õudusega ette seda roosamanna hullust. Roosa pinal, roosa kott.. Roosad riided. Kui Herta saaks valida, siis ta ainult printsessi kleiti kannakski.
Kooliasju olengi ostnud mininaalselt. Alati saab juurde osta ja see suurushullustus on päris jama. Mida vähem asju, seda parem.
Mida ma veel lastega teinud oleme? Seenel käinud, kohe on ka pohlad valmis ja üritan vabadel päevadel kui lapsed koolis ja lasteaias, metsas käia. Rahus ja vaikuses. Võib-olla sellepärast ma seda kooli aega ka ootan. Lapsed on küll armsad, ent nad on ka nii nii nii väsitavad.
Lapsed ei jõua ka Rootsi minekut ära oodata. Alguses nad pelgasid seda mõtet, et me läheme lennukiga. Nüüd nad räägivad sellest iga päev. Jaana, ole valmis!
Sesoses laste sünnipäevadega. Ma olen igal aaatal korraldanud ja tänavu mõtlesin, et tekitaks ikkagi rohkem mälestusi. Peale selle on Jaana neile tädi!
Me küll peame sünnipäevi, ent see aasta on tegemist ainult tordi ja küünaldega. Poiste sünnipäevadega on sama. Võib-olla võtan kellegi lastest kaasa kui Iirimaale oktoobris lendan!
Nüüd olen tubli ja jätkan oma kaalulangetust.