Eile oli kuidagi veider, sest Hermiine oli täiega sillas, et sai endale omad pastlad ja ka riided, mida ta siis tulevikus kasutada saab. Kõik oli nii nagu alati, rivistus ja tervitus ning kui läks tantsimiseks ning kõik pidid endale paarilised leidma, siis oli ta natukene segaduses, et miks tema ei leia.
Sest varutantsijana on saanud ta kõikides trennides tantsida ja ühtäkki enam ei saanud. Sel hetkel pidin talle ikkagi meelde tuletama, et ta on meie varutantsija! Kui keegi puudub, siis saab tema kellegi asemel tantsida, tema on kohatäite rollis.
Kuid ma olen Hermiine üle täiega uhke, sest ta käib ka naiste trennis meil kaasas ja aegajalt jäljendab ka meie tantse. Oma vanuse kohta on ta ikka väga tubli.
Ma tean, et ma ei saa teda sundida. Ma oleksin saanud aga ta poleks seal kaasa enam teinud. Oleks raisanud kõikide aega. Kuid August Villemil on nii lahtine pea ja ta haaras nii käigupealt kõike..
Hetkel keskendume sellele, et meie pererühm saaks laulu-ja tantsupeole. Trennid on läinud intensiivsemaks, kellaajad nihkuvad.
Äge on see, et alates septembrist kui lapsed trenni suunasin, olen näinud nende arengut, olles ka enamjaolt kohapeal kui minu kord on viia. Ma pole veel nende kuude jooksul ühtegi pisarat näinud kuid ma olen näinud, mis vaeva on näeb nende juhendaja. Ma ausalt, ma poleks osanud paremat juhendajat soovida.
Peale selle, et ta juhendab väiksemaid, tantsib ta ise ka kullerites ja juhendab ka meie naisterühma. Imeline naine on see Annika🤍
Nüüd on jäänud 2 viimast proovi ja juba pühapäeval on esimene ettetantsimine. Hoidkem meile pöialt. Ma olen mõlemal päeval ka kohapeal.
