Mu blogist on saamas rahvatantsu blogi, sest tõesti on seda rahvatantsu meie elus kuidagi palju. Ma tean, hämmastav! Kui ma lapsed sügisel rahvatantsu panin, ei mõelnud ma selle peale, kuidas see võib meie kõigi elu mõjutada. Ja veel enam, ei mõelnud mina kunagi, et ma reaalaelt ise ka rahvatantsu tantsima lähen.
Siin me nüüd oleme! Rahvatantsu juhendajat näen ma nädala sees rohkem kui kedagi muud väljaspoolt kodu🙉
Ma arvan, et tänane hommik pani nii mõnegi lapsevanema hinge kinni hoidma.
Täna toimus esimene ettetantsimine. Ma ei teagi, kas lapsed ka reaalselt said aru, et tegemist oli nende esimese avaliku esinemisega ja veel koos mitme rühmaga.
Ma ei jõudnud isegi oma lastele süüagi anda, sest kartsin, et nad mäkerdvad pluusid ära ja lõpuks läks üldse kuidagi kiireks. Ühesõnaga, mu lapsed said esimest korda süüa 11 ajal ja nad pidid leppima statoili hot dogiga!
Kui me hommikul garderoobi kogunesime, siis oli küll tunne, et lastevanematest on saanud ühed cheerleaderid nagu Lenna ütles. Nii ongi. Kes punus patsi, kes aitas pastlaid siduda, kes hoidis veepudelit..
Ja kui me saamegi tantsima, siis teame juba täpselt, kes meie tüdrkute punutisi tegema hakkab.
Sesmõttes, lastel on tõesti olemas üks mõnus tagala. Ma ei kujuta ette, kui mitu tundi olen ma nende proovides kokku viibinud, ma tean kui raske on lastevanemate logistika kokku sobitamine ja muidugi peame ka lapsi motiveerima, et nad edasi püüdleksid.
Nüüd veel eriti. Märtsi kuus on uus ülevaatus, ilmselgelt see tähtsaim päev ja ma kujutan ette, kuidas mu käed juba värisevad ja süda peksab. Isegi täna oli juba selline seisund.
Hoidkem meile pöialt, et me pererühm saaks ikkagi tantsupeole🤍