Kõik teavad seda lugu, mis juhtus ühe inimesega, kes viibis ühes hooldekodu asutuses. Ma ausalt ka, üldse ei tahaks uskuda, et kõik on nii must ja valge.
Ma pole tegelikult saadet näinud, olen julgenud lugeda kommentaare, mida ma tavaliselt üldse ei tee, siis neid kommentaare lugedes tekkis küll tunne, et kõik hooldajad võiksid ennast oksa tõmmata, sest nad on südametud värdjad ja neil poleks õigus elule või veel parem- saadame need värdjad vangi.
Kuna see on ka minu kapsaaeda, siis see läks kuidagi ikka nii hinge, sest kõik ei ole sellised. Ma üldse ei tahaks uskuda, et terves personalis pole ühtegi empaatilist inimhinge, kellel oleks ainult dollari märgid silme ning inimeludest oleks neil suva.
Tegelikult ka. Hooldajate töö pole lihtne. Kuigi vahel võb mu storydest välja lugeda nagu keksiksin patsientidega koos lilleaasal. Kuid ilma naljata- see on raske töö. Sa pead olema üks tugev isiksus, et saaksid sellises töökohas hakkama. Ning kui polegi piisavalt personali, siis ausalt sa üksinda ei suuda kõikide eest hoolitseda. Puht füüsiliselt ei suuda. Hooldaja on ka inimene. Kui mõelda, sul on umbes 25 patsienti, kõik on mähkmetega, keerata ja pöörata ning su vahetus saab läbi 8 paiku, siis ausalt, sa tõmbad end ribadeks. Me siin haiglas alustame 05.00-05.30 aeg hommikul ning kui tõesti on väga raske seltskond, siis on ikka higimull otsa ees. Ma olen paaril korral jänni natukene jäänud, sest kui juhtub hommikuti veel midagi, millega pead sa kohe tegelema, siis see aeg kaob käest.
Okei, personal personaliks aga kus olid omakesed? Sa käid ju oma lähedasi vaatamas, mitte ükski asi ei juhtu ühe päevaga või nädalaga. Ja kui lähedane kurdab, mida siis peaks ette võtma? Tegelema probleemidega ja sellest rääkima. Kui sa näed, et kõik ei ole korras, siis tuleb sellega koheselt tegeleda, mitte lasta oma kallil lähedasel lihtsalt hääbuda. Ma ausalt ei taha kedagi süüdistada, vaid lihtsalt kõik ei saa olla ainult must ja valge. Juhataja vist mainis, et tõesti selles töös on olnud puudusi.. Ma ütlen, et asi seegi, et vähemalt tunnistas.
Ja kui ta juba telefoni otsas nutts, siis miks kohe ei otsitud talle uut hooldekodu. Ma võingi olla loll ja ma ei saa sellest aru.
Tegelikult tahtsin õelda, et on ka suure empaatia võimega inimesi tööl ja väga südamlikke. Inimesed, ärge nüüd palun arvake, et kõik hooldustöötajad on südametud ning nagu õeldakse- kala ikka mädaneb peast.
Varsti enam ma ei julgegi õelda, kellena ma töötan, kohe sildistatakse ära.
See on lihtsalt nii kole lugu🥺