See on nii uskumatu, et see mulle üldse nii suurt rõõmu valmistas aga meie covid-19 osakond on uksed sulgenud ning see on taas muutunud üheks avaraks sisehaiguste osakonnaks. Mitte, et ma teaksin üldse, milline see osakond oli enne koroonaaega aga juttude põhjal võin õelda, et see oli midagi mõnusat. Ühised jutustamised ja kohvijoomised. Mis see […]
Ja ongi uksed valla! Loe edasi »
Mingil hetkel potsatas mu postkasti kiri kutsega soengukoolitusele. See tuli Võrumaa lasterikkad MTÜ poolt. Mul on selline loll komme, et sirvin kirjad läbi ja unustan neile vastata. Täpselt nii on ka munade ja piima tellimusega. Sirvin läbi ja jätan kiiruga vastamata. Kuid ühel päeval meenus mulle see kiri ja otsustasin end ja Herta Hermiinet kirja
Läksime soengukoolitusele.. Loe edasi »
Kui ma kuskilt jälle kuulen, läbi teiste inimeste, kuidas mõned ikka ohivad ja ähivad nagu nad elaksid meie elu. Ma üritan lahti mõtestada, kas see võib olla kadedus või miski muu aga mul on tunne, et panen postkasti peale varsti sildi: Ärge muretsege, ma arvan, et Betty on oma eluga väga rahul. Ja meie ka!
Ikka ja jälle kerkib esile see elundidoonorlus, millele ma juba mitmeid aastaid tagasi allkirja andsin. Tegelikult nimetatakse seda vist tahteavalduseks. Mäletan kui see kunagi tuli, ma enne sellest võimalusest polnud kuulnud aga ühel aastal, anmu-ammu kui ma kunagi verd käisin andmas, siis nägin seda reklaami ja haarasin koheselt selle lipiku ja panin end kirja. Hoidsin
Nagu ma varem olen maininud, siis töötan veebruari algusest kohalikus haiglas hooldajana. Kuidas ma sinna sattusin? Kui nüüd ausalt õelda, siis täiesti ootamatult. Mulle hakkas meeldima see 24 tunnine valve.. Alguses proovisin ma intensiivi, sealt edasi jagati minu numbrit sisehaiguste osakonda ning nii ma koroona/sisehaigusteosakonda lõpuks jõudsingi. Sisimas oli mul tegelikult väike hirm, sest mul
Kogu tõde hooldaja tööst Loe edasi »
Iga kord kui tulevad mingid üritused, mis on seotud nii lasteaia kui ka kooliga, siis mulle tundub, et vanemad nagu ei käikski tööl. See tähendab, et ei saagi käia. Arvake ära nüüd, mis näoga ma alati olen kui tuleb koolis äkiline e-õppepäev või mingi muu asi kui vaja lapsed koju jätta? Hea on kui meil
Siis kui tahaks peaga vastu seina joosta Loe edasi »
Mida rohkem kevade poole, seda vähemaks seda ajakest jääb. Hermiine on nüüd kodus tagasi, Paul Herbert oli mõned päevad memme juures ja siis ainukesena kodus oli meil August Villem, kellel hakkas lõpuks nii igav, et ei osanud kuidagimoodi enam olla. Bettyle pandi pinge peale, sest piimajoojaid on tekkinud nagu seeni pärast vihma. Homme on mul
Ma ei tea, mis mul nende kohvikutega on, ent pea iga kord kui ma kuskile lähen, jõuan ma ikka lõpuks kohvikusse. Isegi siis kui algset seda ei plaani. Ilmselt olen ma sada protsenti see kohvikuinimene. Ma võiks vabalt käia iga päev kohvikus või mitu korda päevas ühes ja samas kohvikus kui mul oleks piisavalt vaba
Kõik mu teed viivad lõpuks kohvikusse! Loe edasi »
Mõtlesin, et teen ühe loosi. Mõeldud-tehtud! Kui ma esimest korda zerowaste.ee st kuulsin, olin mõne hetkega vaimustuses. Mis ma valetan, ma olen siiani. Seal on asju, mille vahel valida, seinast-seina, ent ainsaks probleemiks on see, et on olukordi kui ma pole suutnud ära otsustada. Seal on nii palju looduslikku manti, enamus on Eesti tootjate poolt
Me rääkisime juba aprilli kuu alguses, või õigemini küsisin mina ühe töökaaslase käest, et millal me Stedingusse läheme? Planeerimist oli palju: Alguses pidime vaatama, et meil tööpäevad ei kattuks, siis vaatasime, millal keegi vaba ja samas pidin ka Hendriku graafikut vaatama, et ta oleks sel õhtul kodus. Sest teate ju küll, lapsed ja lehma lüpsmine.
Kuidas ma töökaaslase kohvikusse vedasin Loe edasi »
