Ärkasin kuue aeg, millegi pärast kadus mul uni ära. Magama jäin peale kolme. Naljakas, kui ebaoluliseks on saanud uni ,veel eriti seda suvel. Paarist tunnist piisab täielikult! Igastahes, hommikut alustasin ma kiiktoolis, jõin kohvi ning kuulasin looduse muusikat! Ja sina mu kallis, teed mu elust sa siirupi. Ja ma tänan sind selle eest. Tänan, et […]
õõõ õõõ õõõ
Olen lõpuks kodus. Tööl on olnud meeletult meeletult tore aeg, kuid on juba olnud ka eriti pingelisi olukordi. Mõlemad ööd olen ma veetnud telgis magades. Ilmselgelt magasin ma nagu beebi, oma pusa ja villaste sokkidega. Jõudsin peale tööd isegi randa minna. Kogesin selle suve esimest mõnusaimat hetke. Kui poleks uneaeg peale pressinud, oleksin ma ilmselgelt
Olen kodus, kodus nagu päris kodus. Tegelikult ma ei jõua palju kirjutada. Olen elus, Kalle pidas ka rongisõidu vastu. Tartu igatsus on meeletu. Esimene tööpäev oli fantasiline. Uskumatu, et Võsul nii palju toredaid inimesi on. Süüa saab ka metsikult. Eile väntasin jalgrattaga kokku 24 km,et minna tööle ja tagasi tulla. Savisaare tee on metsikult vastik,
Mul on kurb, kurb on lahkuda kohast, mis on olnud mulle niivõrd meeltmööda. Kuigi ma lahkun ainult kolmeks kuuks, kuid tundub nagu lahkuskin ma alatiseks. Kole tühjus. Võib-olla olen võtnud siinset elamist liiga loomulikult. Vahel tundub, nagu oleksingi siin koguaeg elanud ning mitte kuskil mujal ealeski viibinud. Õhtu läks korda, kuigi ei näinud kõiki- keda
Eile oli kohutavalt tegus, samas kohutavalt segane päev. Jällegi jõuan sinna tagasi, kus üks kõne võib muuta nii palju, et paha võiks hakata. Mu suveplaanid on järjekordselt muutunud ja seda kategooriliselt. Esimesest juunist lahkun ma Tartust, seda kõigest kolmeks kuuks. Hakkan Võsul tööl käima ja seda kahes erinevas kohas. Puhkepäevi praktiliselt pole, tegelikult pole üldse.