Toitumise muutmisest on nüüd täpselt nädal möödas. Terve see nädal läks kuidagi liiga hästi, probleemi polnud ka siis kui söömisest oli möödas 16 ja pool tundi. See on tegelikult mega lihtne, sest peale 18 õhtul enam ei söö ja söön alles hommikul kui töö kõrvalt mahti. 1500 kalorit on ka täiesti mõeldav, mida siis päeva […]
Mul vist pole ammu ammu nii kiiret elutempot olnud. Hermiine laulutunnid on igal nädala kolmapäeviti, mis tähendab seda, et sõidutan teda kolmapäeviti linna ja tagasi. Järgmisest nädalast lisanduvad ka trennipäevad(kolm korda nädalas), mida ma ei jõua ära oodata. Igal nädalal proovin ka ühe korra jooksmas käia. Oleneb muidugi jalgade olukorrast, kui palju see armastatud kukekannus
Ma tahaksin nutta, sest olen suutnud viimase aasta jooksul ära lõhkuda või koguni ära uputada ei rohkem ega vähem kui neli telefoni. Iga kord olen olnud ma ahastuses.Võib-olla on see märk kuskilt kõrgemalt, sest mida ma ikka üritan neid hoida.Kõk purunevad. Oma viimase telefonivahetuse tegin ma oma sünnipäeval. Maksin kõva raha ja vähem kui kolm
Mis mul ei püsi? Telefonid.. Loe edasi »
Muutused on meie igapäeva elus täiesti tavalised nähtused. Me muutume tihti või noh tahame muutuda. Iga kord muutused ei toimi/ei püsi, peab võtma asja ette suuremalt. Palju suuremalt. Blogimisega pole mul olnud never ever nii pikka pausi. Eks eluke on vajanud elamist. Mul on olnud paar teemat, mis on hakanud mind isikilikult kõnetama või koguni
Enda täiustamine on enda muutmine. Et olla täiuslik, tuleb muutuda tihti. Loe edasi »
Ma vist võin väita , et kõike seda on minu jaoks liialt. Ma tunnen, kuidas ma hakkan emotsionaalselt kokkuvarisema, nii vaimselt kui ka füüsiliselt. Ja mulle tundub nagu oleksin täiesti abituna kõrvalvaataja rollis. Ma näen, ent ma ei saa midagi teha. Eks iga üks peab oma pagasit kandma. #sõbradmavajanteid
Teise koera võtmine tuli meie peres täiesti ootamatult. Tegelikult tuli see otsus täiesti spontaanselt(ma isegi korraks kõhklesin) . Õnneks olime Hendrikuga samal nõul. Kui ma nüüd ei eksi, siis sellest on juba kuu aega möödas. Lapsed ja teised neljaaegsed on Jenny täiesti omaks võtnud. Enam ei kujuta ette elu ühe koeraga.
Üks asi, millest olen puudust tundnud,on olnud blogimine. Olen taas end leidmas. Ma tunnen,et läheb nii kuis peab. Et just nii on õige. Ma tunnen seda praegu, oma elu kõige raskemal perioodil. Ma tean, et kui me nii toimime, saab sellest asja. Ma tean,et kõik laabub. Me saame õnnelikuks. Taas. Ma olen endaga rahu tegemas,
Uskumatu- olen suutnud elada ilma oma blogita. Ilma kirjutamata. Ilma suhtlemata. Vahel tuli küll selline igatusepisik külge, ent alati jäi kirjutamine ajapuudumise tõttu ära. Vahel lihtsalt ei viitsinud. Nagu te teate, kolisime uude majja. See kolimine ja see pakkumine tuli kuidagi nii selgest taevast, et siiamaani imestame selle üle. Sõbrad, see oli teile justkui üks
ajaarvamine peale pausi Loe edasi »
Juba pikemat aega olen mõelnud, et kustutan selle facebooki konto ära. Eks neid põhjusi ole palju. Hetkel ma küll ainult deaktiveerisin, et kui vaja, saan selle lahti teha. Ma lihtsalt tahan puhata. Kõigest sellest. Saada paremaks inimeseks, märgata rohkem enda ümber toimuvat, nautida loodust ja olla õnnelik. Just. Ma tahan olla jälle õnnelik, unustada kõiksugused
