Kohvihoolikuelu blogi

Mul on vahe peal tunne,et oleme härra jõudnud sinna punkti,kus me üldse ei mõista teineteist.Nagu öö ja päev.Ja vahel igatsen ma tema romantilisemat poolt.Ma tean,et ta suudab olla ka armas ja romantiline,sest ta on olnud,aga nüüd aastatega(mulle vähemalt tundub)et võtab kõike enesesmõistetavalt.Ehk siis asi,mis mind tohutult närvi ajab.Ja eks meil ole selle teema pärast olnud […]

Täna oli siis see päev,mil meie uued telefonid jõudsid lõpuks ometi meieni.Ma ei mäletagi,millal ma midagi nii kärsitult ootasin.Kui olime teinud karbi lahti,eemaldanud aku,avastasime me suure hirmuga,et meie tavapärases mõõdus sim kaardid ei lähegi.Me päris tükk aega pusisime.Lõpuks võtsin ühendust Tele2 klienditeenindusega,küsisin,et mis nüüd edasi,kuidas me kaardid väiksemaks tehtud saame.Meile jäigi kaks võimalust,kas oodata homseni,kui

Mul on ausalt ka kahju,et olen nii pealetükkiv,aga ma pidin juba kolmandat korda helistama(päeva jooksul) Galadori esindusse ning pärima oma telefoni kohta.Kui ma esialgselt rääkisin ainult naisterahvaga,siis nüüd,suunati mu kõne edasi. ja saingi natukene targemaks.Esindusse peaks jõudma täna või homme,tellimuse täitmist nad lugesid 11ndast,sest 10ndal andsid nad tellimuse alles sisse.Noh,mida iganes,eksole.Põhjuks ,miks ma helistasin,oli see,et

Mulle üldse ei meeldi,et Paul Herbert on nii tihti haige.Jälle on ta saanud mingi tobeda kõhuviiruse,palavikus.Õnneks ta joob.Vedelikupuudust kardan ma mis kole.Ise ka end kõige paremini ei tunne.Hommikul tegin vist riisudes endale liiga.Õhtuks valutasid nii selg kui alakõht.Ja mul on kahtlane tunne,et minagi hakkan haigeks jääma.

Enda arust pole ma olnud kunagi kade inimene,aga paari päeva eest tuli välja,et kui Hendrik peaks enne oma uue telefoni kätte saama,läheksin ma kadedusest lausa lolliks.Päriselt.Selle ennetamiseks helistasin ma neljapäeval Galadori esindusse,ning ütlesin,et pole mõtet ühte telefoni kulleriga saata,sest teine telefon tuleb ju paari päeva pärast järgi.Noh,ma ise arvasin,et saan täna selle toreda sõnumi,et mu

Väike Paul vajab rohkem minu lähedust,kui arvata oskasin.Eile alustasin ma iseseisvalt magamisega,st.harjutasin taas Paul Herbertit.Ega see kerge ei olnud,võin juglgelt väita,et ta röökis kauem kui ma üldse selle asjaga esimest korda alustasin.Hendrik oli kohe nõus minema ta juurde, ta sülle haarama ning mitte kunagi enam nutta tal lasta.Ma pidin kordvualt teda keelama.Sest ma pidin ise

Isver.Mõne hetke eest avastasin,kui palju võimalusi siin on.Just kujunduse mõttes,kirja fronti suhtes,värvide suhtes,kõige suhtes.Nii nii lahe.Kui mul jääb rohkem aega selle blogspotiga mässata,siis kavatsen luua ma ühe imelise blogi.Minuliku.Ma armastan värve.Teisipäeval peaksime kätte saama ka varajased jõulukingid.Ehk otsustasime koos härraga,et meil on vaja uusi telefoni.Sest need,mis meil on,on päris päris väsinud.Akud ei pea,minu oma paneb

Käisin eile kohustuslikul ämmaemanda visiidil.Lapsega on kõik korras,südamelöögid regulaarsed,liigutused tajutavavad ja kehakaal on tõusnud kuuga 1,4 kg.Ehk ma olen selle rasedusega juurde võtnud alla nelja kilo.Mis on minu meelest super uudis,sest Pauliga võtsin ma juurde oma 40 kgKuigi ise arvasin,et kaalutõus on see kuu meeletu,sest ma olen ikka metsikult magusat ja saia söönud.Aga nüüd kõige

Ma olen väsinud selles,et Paul Herbert pole juba 2 nädalat iseseisvalt magama jäänud.Ma poleks eales arvanud,et see reis võiks talle niimoodi mõjuda.Ma poleks sinna läinudki.Isegi mitte selle peale mõelnud.Õnneks ta enam nii palju ei emmetse,aga magamapanek on endiselt piin.Tuleb kas kiigutada või palli peal hüpata.No ma enam ei jaksa.Kuigi eile õhtul tundus juba,et ehk jääb

Sõbrad,ma olen nii õnnelik,et saan blogida nii,et see kellegile ette ei jää.Noh,ütleme,et mu kalli abikaasa sugulastele,teistele on mul olnud alati suva.Aga just nemad on tekitanud igasuguseid lolle intriige,mind nutma ajanud ning isegi pannud tobedad mõtted pähe nagu ära kolimine ja nii edasi.Just viimases kirjas,mis mulle saadeti,ütlesin ma välja,et kui ma peaksin ära kolima, siis seda