See on selline lugu, mida võiks rääkida oma lastelasetele küünlavalgel..meenutades  kõiki neid hetki, mis meil olnud on!

Meil tekkis üks arutelu sõprade ringis, et minu blogi/instagrammi sisu pole enam see, mis oli aastaid tagasi.

Mul ausalt on ka nii nii häbi, sest mu viimane postitus oli 25 november. Ei saaks õelda, et mul pole millest kirjuada kuid asi on vist aja puuduses või enda kättevõtmises. Nagu ma ise pidevalt ütlen, et asi on alati tahtmises või selle puudumises.

Ma räägin teile ainult sõidust. Juba ema juurde minek oli selline fu*ked up sõit. Mingis kohas oli nähtamatus olematu ja kuna tahtsin suurelt teelt ära saada, siis Waze saatis mind igale poole. Tunne Eestimaad tiirule. Lõpuks oligi nii, et esimese kohvipausi tegin ma alles Kadrinas, sest ilmusin suurele teele alles peale Jõgevat, kus ma alati

Kaks kuud ja kümme päeva! Vot nii ammu pole ma bloginud. Iga kord ma nüüd aega süüdistada ei saa, lihtsalt pole olnud mahti. Võib-olla isegi mitte tahtmist. Mul on lihtsam instagrammis storytada kui blogi kirjutama tulla!

Kui sa seda loed ja mõtled, et olen täitsa sooda peast. Siis ma ütlen, et sul on õigus. Ise arvan täpselt sama, sest mitte ükski normaalne inimene ei hüppa alla 3000 meetri kõrguselt..mingi kiiks peab ikka inimesel olema!

Mulle on seda nalja tehtud juba päris pikalt. Olen saanud eetriaega, olen sattunud ajakirja kaante vahele aga et kohe kuulsam…ma ei tea. Eks seda ole ka naljaga tehtud ja naljaga kaasa mindud.

Ma nüüd ei teagi, kas ma olen trotsi täis või minus on hetkel kuidagi palju tuska, mis reaalselt viis mu meeleolu nulli.