Mul on juba tunne, et alateadlikult katsetan omi piire, sest mulle pole valmistanud raskusi 34 tunnised valved või see, et lähen ühest kohast teise. Varsti olen ma olnud kodunt eemal 44 tundi. Tundub palju? Väsitav? Tegelikult on jumala okei, seni kuni istuma ei jää.. 😂 Mul oleks nii palju kirjutada. Meil oli eelmisel nädal väga […]
Hakka kasvõi ise uskuma.. Loe edasi »
Ma väga kirjutada ei jaksa, sest tegelikult on mul veel nii palju teha. Homme lähen lastega tartusse, minul endal on arsti aeg, poisid lähevad võimlemispeole ja siis kui nad kogunemispaika on viidud, siis tuleme meie Hermiinega tagasi. Õhtuks saame me väikest Emmat hoida. Teiste lapsed on alati numparid💗 Mul lõppes täna 24 tunnine vahetus ja
Ma ei teagi, mul oli eile kuidagi uhke tunne, sest meie pere pesamuna on ekstra tubli ning see oli tema ametlik esimene esinemine. Tegelikult kui ta kaks aastat tagasi laulutundides Võrus käis, siis läksime ka tema esimesele esinemisele kuid sellel korral ta esineda ei julgenud. Eks aastad mööduvad ja lapsed muutuvad julgemaks.. Nagu näha😂 Võtsin
Kuulge, lähme tantsupeole Loe edasi »
Alustasin eile blogi kirjutamisega ning tahtsin rääkida sellest kui poogen mul on kui lapsed on porised/mullased/heinased. Ma pole olnud kunagi selline lapsevanem, kes käsib esimese mustuse peale joosta kraanikausi juurde. Kui päeva lõpuks saavad lapsed puhtaks, siis on ka umbe hääl. Kodunt väljaminemisega on teised lood aga riietusele ma väga rõhku ei pane ning mul
Kui emal on juba pohlad, siis millest me räägime😅 Loe edasi »
Ma olen viimaste päevade jooksul nii tubli olnud. Ma olen end kätte võtnud, sest tervis jagab mulle lahkesti vihjetega sõnumeid, et mine arsti jutule. Üldiselt ma ei ole kuulda võtnud, sest seni kuni asi pole kriitiline, lükkan ma rahumeeli seda edasi. Aga kui ma juba mädaneksin ja see kuskilt välja jookseks, siis ma ei mõtleks
Ma ütlen, et muutunud inimene😂 Loe edasi »
Mis ma ikka vabal päeval muud teen kui lähen käbisid korjama? Käbide korjamine oli mul ammu mõttes, ent tööd oli kuidagi nii palju, ma lihtsalt ei jõudnud. Ühel päeval sadas ka vihma. Mõtlesin ka Hermiine koju jätta. Poistega seda nii lihtne teha pole, lasteaialapsega veel on. See võib tunduda küll ebaausana aga nagu ma ütlesin,
Üks ütlemata tegus päev Loe edasi »
Esiteks, täiesti pekkis kui mõnus on töötada osakonnas, kus pole enam kasutuses prille, respiraatoreid ega kitleid/põllesid. Ma isegi väga ei uskunud, et see päev tuleb. Nüüd tuleb meil ümber harjuda. Selline tunne nagu keksiks lilleaasal. Ja mis peamine- kohvi saab juua ning seda seltskonnas. Varem oli iga üks omas nurgas ning pidime vaatama kui üks
Edasi lükata ei saa Loe edasi »
See on nii uskumatu, et see mulle üldse nii suurt rõõmu valmistas aga meie covid-19 osakond on uksed sulgenud ning see on taas muutunud üheks avaraks sisehaiguste osakonnaks. Mitte, et ma teaksin üldse, milline see osakond oli enne koroonaaega aga juttude põhjal võin õelda, et see oli midagi mõnusat. Ühised jutustamised ja kohvijoomised. Mis see
Ja ongi uksed valla! Loe edasi »
Mingil hetkel potsatas mu postkasti kiri kutsega soengukoolitusele. See tuli Võrumaa lasterikkad MTÜ poolt. Mul on selline loll komme, et sirvin kirjad läbi ja unustan neile vastata. Täpselt nii on ka munade ja piima tellimusega. Sirvin läbi ja jätan kiiruga vastamata. Kuid ühel päeval meenus mulle see kiri ja otsustasin end ja Herta Hermiinet kirja
Läksime soengukoolitusele.. Loe edasi »
Kui ma kuskilt jälle kuulen, läbi teiste inimeste, kuidas mõned ikka ohivad ja ähivad nagu nad elaksid meie elu. Ma üritan lahti mõtestada, kas see võib olla kadedus või miski muu aga mul on tunne, et panen postkasti peale varsti sildi: Ärge muretsege, ma arvan, et Betty on oma eluga väga rahul. Ja meie ka!
