Üks öö jooksis WordPress kokku koos teiste lehtedega, tänu sellele kadus ka mu üks postitus ning mõtlesin, et ei hakka seda ka ümber jutustama. Kes jõudis lugeda, see jõudis, kes mitte- siis tuleb järgmine kord kiiremini lugeda. Ainuke koht, mis seda postitust reedab, on Facebooki link, mis enam ei tööta. Nii kiire tempo on peal […]
Kui ma aasta alguses võtsin vastu otsuse, st andsin endale lubaduse, et see aasta alkoholi ei joo, ei olnud mul kordagi mõttes, et ma seda murran. Ja senimaani on mul hästi läinud, mõnel korral on tekkinud väike kiusatus, ent see on kiiresti üle läinud. Kui Luna asi oli, oli mul küll tahtmine korraks end purju
Aasta ilma alkota? Loe edasi »
Mulle tundub, et ma jõuangi blogi kirjutada vaid sõiduajal. Mitte, et ma roolis kirjutaksin, vaid istun kõrvalistuja koha peal. See on ongi selline n-ö \”minu vaba moment\”. Tegelikult tahtsingi rääkida teile autoga sõitmisest. Eile kui täiskuu valgel sõitsin, avastasin end mõtlemast, et kui mõnus on sõita õhtusel ajal. Muidugi olen ma hakanud metsloomi kartma, sest
Mulle tundub, et sellest saab pigem koerablogi kui mingi muu blogi. Ma ei ole sellest varem mõelnud, aga ma ausalt ei tea, kuidas kõik need lemmiklooma omanikud kaotustega toime tulevad. See on alati nii, et sa ei saa sellest enne aru kui see sinuga midagi sellist ei juhtu. Ja kui inimesed on pidanud mitu looma
See kõik toimus nii kiiresti, sest alles eelmisel kolmapäeval saime me teada et teda ei saa enam päästa ja nüüd, on ta läinud! Tal pidi olema eelmisel kolmapäeval operatsioon, et lõigata ära see teine muna. Juba sel hommikul, oli mul selline imelik tunne. Ma juba kartsin, et meid saadetakse koju. Aga ma ei mõelnud, et
Hüvasti, mu armas Luna! Loe edasi »
Kuna meil peres on augusti kuu nii raske olnud, on juhtunud kolm halba asja ja seda järjest, siis need emotsioonid on nii kurvakõlaga, et tahes-tahtmata ajab see mind nutma, ma pole vist eluski nii palju nutnud kui need 5 päeva järjest. Ja ma muidugi tean ka seda, et pärast homset olen ma lausa lohutamatu. Mu
Lohutussööja või midagist Loe edasi »
Sellest hetkest kui ma sain teada, et teda ei õnnestu enam päästa, olen ma olnud autopiloodi peal. Ma küll elan ja hingan, toimetan ja askeldan, end mõtted on ainult temal ja nii raske in tema kaotusega leppida. Alates kolmapäevast, olen ma püsivalt nutnud, igal momendil kui see vähegi võimalik. Mõnedel kordadel, olen suutnud end tagasi
Luna postitused jätkuvad.. Loe edasi »
Kuna sellest kirjutamine teeb nii haiget ja toob pisarad taas silma, siis Luna the dogi postituse teen kunagi hiljem. Kui aeg on käes või kui silmad on peast välja nutetud. Ta ei ole lihtsalt üks tavaline koer, ta on meie pereliige. Aitäh sulle Annika, et sa tulid niivõrd kiiresti pildistama. Eriti äge oli see, et
Täna oli kuidagi raske päev, pidev laste ära orgunnimime, nende n-ö solgutamine ühest kohast teise,andis ikka õhtuks tunda. Ma kujutan ette, kui väsinud võis mu sõbranna lõunaks olla, sest tal oli ühe lapse asemel kolm last. Ja kõik olid energiat täis. Kui lapsed lõunaks kätte sain, sain ikkagi tõestust sellele, et tegelikult oli neil olnud
Selle nädala viimane teisipäev Loe edasi »
Teate mida? Mul pole enam sõnu. Tegelikult ma enam ei oska või jaksa kuidagi moodi reageerida. Ma ei saa ju ennast sellepärast vihata? Või kuri olla, mulle tundub, et see on juba minu loomuses. Loomus kaotada asju. Nagu kõik mu lähedased teavad, kuidas ma ikka asju ära kaotan ja end segaseks otsin. Tavaliselt maadlesin ma
Tegijal ikka juhtub.. Loe edasi »
