Kaks kuud ja kümme päeva! Vot nii ammu pole ma bloginud. Iga kord ma nüüd aega süüdistada ei saa, lihtsalt pole olnud mahti. Võib-olla isegi mitte tahtmist. Mul on lihtsam instagrammis storytada kui blogi kirjutama tulla!

Kui sa seda loed ja mõtled, et olen täitsa sooda peast. Siis ma ütlen, et sul on õigus. Ise arvan täpselt sama, sest mitte ükski normaalne inimene ei hüppa alla 3000 meetri kõrguselt..mingi kiiks peab ikka inimesel olema!

Mulle on seda nalja tehtud juba päris pikalt. Olen saanud eetriaega, olen sattunud ajakirja kaante vahele aga et kohe kuulsam…ma ei tea. Eks seda ole ka naljaga tehtud ja naljaga kaasa mindud.

Ma nüüd ei teagi, kas ma olen trotsi täis või minus on hetkel kuidagi palju tuska, mis reaalselt viis mu meeleolu nulli.

Mina unistasin sellest, kuidas minu lapsed kasvaksid maal ja saaksid kogeda kogu seda lapsepõlve ilu ja valu. Olengi teinud nalja, et hetkel ma elangi sellist elu, mida ma lapsena väga ei armastanud. Kuid ma olen väga tänulik oma emale, kes seda kõike on võimaldanud. Tugev maanaine, kes kasvatas üksinda üles 5 last ja samal ajal

Kuniks kohupiim nõrgub, mõtlesin, et leiaks veidi aega ka blogimiseks.