Mul on olnud tunne, et viimaste nädalatega on hakanud mu mõtted selginema, sest olgem ausad, ma olen olnud kohati päris pahuksis omadega. Isegi metsas käimine pole suutnud mu pead klaariks lüüa. Suutsin ka haigeks jääda, täitsa voodisse kohe paariks päevaks päevaks, palavikutasin ja tundsin end ikka väga sandisti. Õnneks on mul tark keha, mis tunneb […]

Tahan või ei taha, aga regulaarselt kirjutamine ei tule minul enam välja. Ilmselt see blogi jääbki sama kaootiliseks kui ma ise. Õeldakse ju, et minnakse ühte nägu või koguni ühte moodi. Normaalsest pole juttugi. Tükk aega olin veel kahevahel, kas minna kooli kokkutulekule või mitte minna. Sellised kahetised tunded. Eks see koolikiusamine on jätnud ikka

Nüüd istun oma uues telefonis, mille soetamist olin pikalt edasi lükanud. Ja kuna see tuli nii ootamatu kulutusena, siis valisin ma suhteliselt odava, mille kaamera pilt tekitab minust veidi tuska. Eelmisest telefonist ei jäänud palju järgi. Kõik pildid ja videod, õnneks tegin ma üks kord ära tantsupeo highlighti. Muidu oleks küll silmad peast nutnud. Täna

Eile õhtul hakkasin mõtlema, et võib-olla oleksin pidanud oma plaanist kinni, poleks hakanud kõik allamäge liikuma. Minu plaan oli veeta terve päeva voodis. Et kui oleksin olnud ettevaatlikum ja kodus kandnud pikki pükse poleks ma suutnud prügikotis oleva klaasikilluga end vigastada. Hetkeline valu oli hullem kui vigastus ise. Egas midagi, panin plaastri peale ja jätkasin

Eile oli üks selliseid päevi, kui ma ise ka mõtlesin, et tahaks olla uuesti laps. Sest nagu näha, lastel pole palju vaja, et olla rõõmus. Meie silmis võib olla see selline väike asi aga lastel lähevad silmad särama. Olin eile hetkeks täitsa kade noh Selline tunne, et lumetulekuga saabusid ühtäkki lastele jõulud. Mis sa teed

Olen varemgi rahvatantsust rääkinud ja ka sellest, kuidas ma ikka alguses arvasin, et kohe kindlasti ei leia ma trennideks aega. Kuid endiselt söön oma sõnu. Otsus liituda naisrühma ja üleüldse rahvatantsuga tundus kuidagi nii õige. Aga ma eales ei arvanud, et rahvatantsust saab meie igapäeva elu ja me hakkame lausa hingama selles rütmis. Eelmisel aastal

Praegu tundub, et blogijatel aka suunamudijatel on mingi teema, kuidas saaks kedagi üle trumbaga või kuidas matta kedagi porisse.. Selline võistlus on vist pihta hakanud, palju klikke keegi saab või kes kõige geniaalsema pealkirja suudab välja mõelda, mis kutsub lugema. Ja see avalik klatšimine. Pigem on vist see juba lasteaia mängimine ning terve Eesti peab

Ma ise juba pool naljana kutsun Bettykest juba  staarlehmaks, sest ta ikka meelitab rahvast meie juurde. Ja see pole esimene kord🙊 Kui Kerli Dello kirjutas mulle isiklikult instagrammi : Meil  on sel hooajal noored sellid saates, kes käivad talutöödel abiks. Nüüd tahaks nad lehma lüpsta ja üleüldse võiks sinusuguseid inimesi Maahommikus rohkem olla. Siis andsin

Päris hull on tunda seda sama tunnet nagu paar kuud tagasi. Kuid nüüd on selline deja-vu tunne, sest selliseid mõtteid ja emotsioone olen ma kogunud. Tegemist on ikka ühe ja sama inimesega. Kui tundus, et saime asjad korda ja kõik sujus kui ühtäkki tuleb sõnum sisuga, milles selgus, et oleme täiesti teisel lainel. Ja tõesti

Nädala pärast saaks juba peaaegu kuu täis viimasest kirjutamisest. Nagu te aru saate, olen jätnud oma blogi pidamise jätnud täitsa unarusse või mul pole lihtsalt millestki rääkida😃 Tegelikult oleks küll kuid hetkel tundub, et nende kõikide muudatustega tuleb enne ära kohaneda kui sellest tervele ilmale kuulutama hakata. Tegemist on olnud palju kui mul päris tööst