Just tänasel päeval täitus minul 2 aastat haiglas töötamisest ja iroonilisel kombel istun ma hetkel hoopis teises kohas, teises valdkonnas ja tundub, et võin olla rahul. Alguses on ikka päris hirmutav kuid ma usun,et varsti tunnen siin end üsna hästi. Loodan, et mitte liiga mugavalt😄 See kuu veel toimetan kahe koha peal ja juba kuu […]

Kuu on kohe läbi saamas ja ma olen teinud ainult ühe postituse. Mul on tõesti kahju, aga alati kui alustasin, tuli tuhat muud asja vahele. Ma räägin sellest, mida ma esimest korda elus tegin. Minu jaoks selline märkimisväärne samm, sest perepildid pole mulle kunagi meeldinud ja mida ideaalsem pilt/pere, siis kõik tundub kuidagi nii vale.

Päris veider, olen mitmeid kordi alustanud aga siis mõelnud, et homme lõpetan. Hea, et ma ise usun seda. Lihtsalt see aeg kaob. Selline tunne, et kui suleksin korraks silmad, on juba mitu kuud möödunud. Nooremana ei saanudki sellest nii väga aru aga mida vanemaks, seda reaalsem see on. Tuleb ikka kuulata elatunuid inimesi. Mida ma

Alati kui mingi esinemine on meil olnud kasvõi ühistantsimine, tõstab see tuju lakke ja keha täitub heade emotsioonidega. Isegi siis kui oleme olnud päev otsa väljas, kohati pole tundnud ka varbaid ja lapsedki hakkasid tasapisi ära väsima. Siis hetkeks varjutas kogu selle joovastuse. Kuid see tuleb alati ruttu tagasi, sest rahvatants on midagi sellist, mis

Mul on olnud tunne, et viimaste nädalatega on hakanud mu mõtted selginema, sest olgem ausad, ma olen olnud kohati päris pahuksis omadega. Isegi metsas käimine pole suutnud mu pead klaariks lüüa. Suutsin ka haigeks jääda, täitsa voodisse kohe paariks päevaks päevaks, palavikutasin ja tundsin end ikka väga sandisti. Õnneks on mul tark keha, mis tunneb

Tahan või ei taha, aga regulaarselt kirjutamine ei tule minul enam välja. Ilmselt see blogi jääbki sama kaootiliseks kui ma ise. Õeldakse ju, et minnakse ühte nägu või koguni ühte moodi. Normaalsest pole juttugi. Tükk aega olin veel kahevahel, kas minna kooli kokkutulekule või mitte minna. Sellised kahetised tunded. Eks see koolikiusamine on jätnud ikka

Nüüd istun oma uues telefonis, mille soetamist olin pikalt edasi lükanud. Ja kuna see tuli nii ootamatu kulutusena, siis valisin ma suhteliselt odava, mille kaamera pilt tekitab minust veidi tuska. Eelmisest telefonist ei jäänud palju järgi. Kõik pildid ja videod, õnneks tegin ma üks kord ära tantsupeo highlighti. Muidu oleks küll silmad peast nutnud. Täna

Eile õhtul hakkasin mõtlema, et võib-olla oleksin pidanud oma plaanist kinni, poleks hakanud kõik allamäge liikuma. Minu plaan oli veeta terve päeva voodis. Et kui oleksin olnud ettevaatlikum ja kodus kandnud pikki pükse poleks ma suutnud prügikotis oleva klaasikilluga end vigastada. Hetkeline valu oli hullem kui vigastus ise. Egas midagi, panin plaastri peale ja jätkasin

Eile oli üks selliseid päevi, kui ma ise ka mõtlesin, et tahaks olla uuesti laps. Sest nagu näha, lastel pole palju vaja, et olla rõõmus. Meie silmis võib olla see selline väike asi aga lastel lähevad silmad särama. Olin eile hetkeks täitsa kade noh Selline tunne, et lumetulekuga saabusid ühtäkki lastele jõulud. Mis sa teed

Olen varemgi rahvatantsust rääkinud ja ka sellest, kuidas ma ikka alguses arvasin, et kohe kindlasti ei leia ma trennideks aega. Kuid endiselt söön oma sõnu. Otsus liituda naisrühma ja üleüldse rahvatantsuga tundus kuidagi nii õige. Aga ma eales ei arvanud, et rahvatantsust saab meie igapäeva elu ja me hakkame lausa hingama selles rütmis. Eelmisel aastal