Kui ma esimesel korral nendega tutvusin- ei kujutanud ma ette, et nad kõik mulle armsaks saavad.

Sellest tuleb küll lühike postitus ja ma olen varasemalt ka sellest rääkinud, aga ma ei suuda ära imestada kui tore võib olla üks teenus!

Ja seda sõna otsesemas mõttes.

Mul on olnud vist nii kiire elutempo, sest eile võtsin ma ette mõned blogid, kus räägiti neti kiusamisest ja perekooli foorumist, siis tundus mulle nagu oleks minust  justkui nädal aega mööda vuhisenud.  Ja veel seda, et on algatatud mingi petitsioon..jutt jumala õige ja mitte ükski kiusamine pole kuskilt otsast okei!

Ma räägin nüüd sellest, mis mind tõsiselt täna häiris või on tekitanud iga aasta tuska tuju kui kõik ei ole läinud nii nagu peaks minema.

Tegelikult oli ju ammu teada, et igal ühel meist tuleb kunagi see valik teha. Mulle üldse ei meeldi, et see hakkab kujunema nö vabatahtlikult sunniviisiliseks. See kõlab umbes nii, et tahad reisile minna? Mine vaktsineerima. Tahad kontserdile minna? Mine vaktsineerima. Tahad kinno või teatrisse? Mine vaktsineerima. Tahad elada? Mine vaktsineeri end.

Kuidagi nii kiire on olnud: kaitsesin ära oma äriplaani, pidasin ära oma sünnipäeva ja olen jõudnud isegi paar korda metsa. Sinna see aeg ongi ära läinud.