Mul on olnud tunne, et viimaste nädalatega on hakanud mu mõtted selginema, sest olgem ausad, ma olen olnud kohati päris pahuksis omadega. Isegi metsas käimine pole suutnud mu pead klaariks lüüa.

Tahan või ei taha, aga regulaarselt kirjutamine ei tule minul enam välja. Ilmselt see blogi jääbki sama kaootiliseks kui ma ise. Õeldakse ju, et minnakse ühte nägu või koguni ühte moodi.

Nüüd istun oma uues telefonis, mille soetamist olin pikalt edasi lükanud. Ja kuna see tuli nii ootamatu kulutusena, siis valisin ma suhteliselt odava, mille kaamera pilt tekitab minust veidi tuska.

Eile õhtul hakkasin mõtlema, et võib-olla oleksin pidanud oma plaanist kinni, poleks hakanud kõik allamäge liikuma. Minu plaan oli veeta terve päeva voodis.

Eile oli üks selliseid päevi, kui ma ise ka mõtlesin, et tahaks olla uuesti laps. Sest nagu näha, lastel pole palju vaja, et olla rõõmus. Meie silmis võib olla see selline väike asi aga lastel lähevad silmad särama.

Olen varemgi rahvatantsust rääkinud ja ka sellest, kuidas ma ikka alguses arvasin, et kohe kindlasti ei leia ma trennideks aega.

Praegu tundub, et blogijatel aka suunamudijatel on mingi teema, kuidas saaks kedagi üle trumbaga või kuidas matta kedagi porisse.. Selline võistlus on vist pihta hakanud, palju klikke keegi saab või kes kõige geniaalsema pealkirja suudab välja mõelda, mis kutsub lugema.

Ma ise juba pool naljana kutsun Bettykest juba  staarlehmaks, sest ta ikka meelitab rahvast meie juurde. Ja see pole esimene kord🙊

Päris hull on tunda seda sama tunnet nagu paar kuud tagasi. Kuid nüüd on selline deja-vu tunne, sest selliseid mõtteid ja emotsioone olen ma kogunud. Tegemist on ikka ühe ja sama inimesega. Kui tundus, et saime asjad korda ja kõik sujus kui ühtäkki tuleb sõnum sisuga, milles selgus, et oleme täiesti teisel lainel.

Nädala pärast saaks juba peaaegu kuu täis viimasest kirjutamisest. Nagu te aru saate, olen jätnud oma blogi pidamise jätnud täitsa unarusse või mul pole lihtsalt millestki rääkida😃