Ei ole surnud! Täitsa elus. Kuigi vahel küll mõtlen, et nüüd annan otsad, läheb hetked mööda ja siis tunnen jälle ja vot niimoodi ma vaikselt elangi. Ahnitsen endale muudkui kohustusi juurde, toimetan siin-seal ja lõpuks ei saagi aru, kus ma mingil hetkel olema pean või mida ma olen lubanud sellele ja tollele inimesele. Ei mingit

Tegelikult oli see kohe alguses hull plaan, mis iga päevaga aina kasvas jas lõpuks oligi see plaan küpse. Olin päris palju mõelnud, kas lähen kõikidega või jätan poisid ema juurde, sest Herta Hermiine olo kindel tulija. Tagasi sõiduga oli täpselt sama. Kas lähen ema juurde või jään ööseks õe juurde või põrutan ikkagi koju tagasi?!

Korra kuus on vist juba okei anda endast teada. Mul lihtsalt jääb see blogimine kuidagi nii tahaplaanile. Lausa häbi võib hakata.

Just tänasel päeval täitus minul 2 aastat haiglas töötamisest ja iroonilisel kombel istun ma hetkel hoopis teises kohas, teises valdkonnas ja tundub, et võin olla rahul. Alguses on ikka päris hirmutav kuid ma usun,et varsti tunnen siin end üsna hästi. Loodan, et mitte liiga mugavalt😄

Kuu on kohe läbi saamas ja ma olen teinud ainult ühe postituse. Mul on tõesti kahju, aga alati kui alustasin, tuli tuhat muud asja vahele.

Päris veider, olen mitmeid kordi alustanud aga siis mõelnud, et homme lõpetan.

Alati kui mingi esinemine on meil olnud kasvõi ühistantsimine, tõstab see tuju lakke ja keha täitub heade emotsioonidega.

Mul on olnud tunne, et viimaste nädalatega on hakanud mu mõtted selginema, sest olgem ausad, ma olen olnud kohati päris pahuksis omadega. Isegi metsas käimine pole suutnud mu pead klaariks lüüa.

Tahan või ei taha, aga regulaarselt kirjutamine ei tule minul enam välja. Ilmselt see blogi jääbki sama kaootiliseks kui ma ise. Õeldakse ju, et minnakse ühte nägu või koguni ühte moodi.