Korra kuus on vist juba okei anda endast teada. Mul lihtsalt jääb see blogimine kuidagi nii tahaplaanile. Lausa häbi võib hakata.

Just tänasel päeval täitus minul 2 aastat haiglas töötamisest ja iroonilisel kombel istun ma hetkel hoopis teises kohas, teises valdkonnas ja tundub, et võin olla rahul. Alguses on ikka päris hirmutav kuid ma usun,et varsti tunnen siin end üsna hästi. Loodan, et mitte liiga mugavalt😄

Kuu on kohe läbi saamas ja ma olen teinud ainult ühe postituse. Mul on tõesti kahju, aga alati kui alustasin, tuli tuhat muud asja vahele.

Päris veider, olen mitmeid kordi alustanud aga siis mõelnud, et homme lõpetan.

Alati kui mingi esinemine on meil olnud kasvõi ühistantsimine, tõstab see tuju lakke ja keha täitub heade emotsioonidega.

Mul on olnud tunne, et viimaste nädalatega on hakanud mu mõtted selginema, sest olgem ausad, ma olen olnud kohati päris pahuksis omadega. Isegi metsas käimine pole suutnud mu pead klaariks lüüa.

Tahan või ei taha, aga regulaarselt kirjutamine ei tule minul enam välja. Ilmselt see blogi jääbki sama kaootiliseks kui ma ise. Õeldakse ju, et minnakse ühte nägu või koguni ühte moodi.

Nüüd istun oma uues telefonis, mille soetamist olin pikalt edasi lükanud. Ja kuna see tuli nii ootamatu kulutusena, siis valisin ma suhteliselt odava, mille kaamera pilt tekitab minust veidi tuska.

Eile õhtul hakkasin mõtlema, et võib-olla oleksin pidanud oma plaanist kinni, poleks hakanud kõik allamäge liikuma. Minu plaan oli veeta terve päeva voodis.

Eile oli üks selliseid päevi, kui ma ise ka mõtlesin, et tahaks olla uuesti laps. Sest nagu näha, lastel pole palju vaja, et olla rõõmus. Meie silmis võib olla see selline väike asi aga lastel lähevad silmad särama.