Ma võin käsi südamel õelda, et tugiisiku töö on teinud minust palju parema inimese. Päriselt. See on pannud mind hoopis teisti mõtlema, olema kordades rohkem tolerantsem teiste inimeste suhtes. See on hoopis teine maailm. Tänu sellele olen hakanud ka märkama pisemaid asju ja neid rohkem hindama. Mitte miskit ei tohiks võtta iseenesestmõistetavalt. Mitte midagi.

Enne märtsikuu algust võtsin ma ette 2nädalase missiooni, milleks oli \”Herta Hermiine mähkme-ja potivabaks\”. Nägin ropult vaeva, musta pesu oli lademetes- aga sain hakkama! Mingil hetkel tahtsin täiega allaanda. Sest noh.. raske oli. Talle oli uus olukord harjumatu ja mina pidin teda lohutama ja tema nuttu kuulama.

Appi, kuidas ma olen igatsenud muusika kuulamist. Mõtlen just sellist hetke, mil sa saad rahulikult kuulata ja seda ka nautida. Lihtsalt taustaks mängima pole mõtet pannagi. Häbi tunnistada, ent sellist hetke pole mul ammu ette tulnud.  Autos plaatide kuulamine ei ole tekitanud seda õiget tunnet kuid vahel öösiti söites, olen küll pannud plaadi mängima, keeranud

Eks elu veereb nagu hernes. Praegusel ajal on mingi eriti kiire aeg- kogu aeg on vaja midagi teha või kuskile minna. Käed-jalad tööd täis, võiksin lausa õelda ning seda sõna otsesemas mõttes. See kuu pean ka tegelema oma lubadega. See on ja jääb minu esimeseks prioriteediks. Kuigi mul on komme osasi asju jätta viimasele minutile,

Kuna poisid on hōivanud arvuti, olen sunnitud tegema kiire postituse läbi telefoni.

See on nii ebareaalne, et olen suutnud blogimisele sellise suure vahe jätta. Vahel ma isegi tahtsin kirjutada, ent siis mõne aja pärast enam ei viitsinu või ei leidnud sellest mahti. Palju on juhtunud, nii head kui halba. Kuigi mul on raske hetkel neid häid asju nimetada.