Eks elu veereb nagu hernes. Praegusel ajal on mingi eriti kiire aeg- kogu aeg on vaja midagi teha või kuskile minna. Käed-jalad tööd täis, võiksin lausa õelda ning seda sõna otsesemas mõttes. See kuu pean ka tegelema oma lubadega. See on ja jääb minu esimeseks prioriteediks. Kuigi mul on komme osasi asju jätta viimasele minutile, […]

Kuna poisid on hōivanud arvuti, olen sunnitud tegema kiire postituse läbi telefoni. Nüüd siis meie tulevasest väljasõidust Rootsi reisi võtsime plaani umbes poolteist kuud tagasi. Kuna see aeg tundus küllaltki pikk, ei kiirustanud ma Herta Hermiine ID-kaardi tegemisega. Mõtlesin, et aega veel on, ning isegi tavalised id-kaardid jõuavad kohale umbes kahe nädalaga või isegi varem.

See on nii ebareaalne, et olen suutnud blogimisele sellise suure vahe jätta. Vahel ma isegi tahtsin kirjutada, ent siis mõne aja pärast enam ei viitsinu või ei leidnud sellest mahti. Palju on juhtunud, nii head kui halba. Kuigi mul on raske hetkel neid häid asju nimetada. Kuigi  , et sellel aastal olen saanud uue hingamise!

Absoluutselt iga kord, kui ma tean, et varsti tuleb mu ema ja laseb meil natukene hinge tõmmata, varisen ma sisemiselt kokku. Järsku laiatab kogu see magamatus, võetud kohustused ja pidevad sõitmised, mulle sajaga näkku. Selle ajani olen tulnud kenasti toime, üldiselt elan päev korraga ning katsun vastu pidada.  Koertekoolist olin sunnitud ka loobuma. Eks ma

Ma ei jõua ära oodata! Mõne päeva pärast tuleb külla minu teine pool. Ta on küll olnud kogu aeg kaugel ära, ent ma tunnen, et miski pole meie sõpruses muutnud. Just eile meenutasin meie esimest kohtumist. See oli arvatavasti aastal 2005 ja slide-fifty kontsertil! Mulle tundub, et ma teaks teda justkui terve oma elu. Sel