Kirjutamine muutub aina kaootilisemaks.

Ma olen varasemalt ka rääkinud koolikiusamisest ja sellest, kuidas mind terve põhikooli aja kiusati, noriti ja naeruvääristati ja just sellepärast pidin hetkeks mõtlema, kas minna üldse kokkutulekule.

Ma tavaliselt ei süvene sellesse, et mis särkide peal kirjas aga täna jäin vaatama ning see andis mulle vist mingi reaalsuse laksu.

Kui mulle üks arst ühel päeval ütles, et olen kuidagi viimastel nädalatel kustunud olekuga, siis tol hetkel sain aru, et midagi peab muutma. Muutuma pean mina. See pole mina.

Mu viimaste postitust lugemine ajas blogi statistika umbe ja tundub, et inimesed tahavad sellist asja lugeda aga mulle tundub, et elu läheb taas üksluiseks ja igavaks😄 Seega, varuge palun kannatust🙊

Ma räägin, kõik tuli kuidagi valel ajal ja ma polnud üldse valmis selleks kõigeks. Ma olin just tööl kui mu telefon helises. Tavaliselt ma võõraid numbreid vastu ei võta-nii oli ka seekord. Kui olin ära guugeldanud, siis otsustasingi tagasi helistada, sest mitte iga päev Taavi Libe mulle ei helista.

Mõtlesin, et panen ikka midagi kirja ka! Kaua ma ikka teid teadmatuses hoian🙊

Tere-tere!