Uuh,tegelikult tahtsin ma ammu sellest kirjutada,et olen otsustanud olla taas täiskarsklane.See otsus oli mu elus üks lihtsamaid.See väib küll natukene imelik tunduda,aga ma ei vaja alkoholi,et end lõdvaks lasta,või et oleksin kordades lõbusam?Oh ei,mul on alati lõbus.

Ma ei ole jõundud ei blogida ega igapäevaselt pilte klõpsida,sest mul on tunne,nagu mul oleks surmatõbi kallal.Eile oli esimene päev,kui mul oli juba natukene parem olla,aga õhtul saabus kohutav peavalu,sellele lisandus veel suurem köhimine.Selline tunne,nagu oleks verd köhinud.Kui ma lõpuks voodisse pikali viskasin,hakkas maailm keerlema.Korrutasin pidevalt oma härrale,et mul on nii paha olla. Kõigele lisaks

Juba eile öösel ärgates,oli mu ainukeseks sooviks see,et mu mandlid oleks alles.Sest see kurguvalu,mis ilma mandliteta on,on kohutav.Nagu lõikaks keegi noaga.

Üritan iga päev ühe pildi teha!

Otsustasin facbookist lahkuda.Esialgne plaan on vähemalt aasta aega.Kui ma varsti tagasi ei rooma.Tegelikult mõtlesin ma seda pikalt,ent täna läksin ma oma kalli sõbra Silveri jälgedes.Ma arvan,et see andis viimase tõuke.

Otsustasin ka blogisse kirjutada.Ma poleks ealeski arvanud,et minu kirjutatud kirja on juba üle tuhande korra jagatud.See ei olnud asja mõte.Kirja mõte seisnes selles,et aidata vanemaid ja avaldada neile toetust.Kusjuures,pärast kirja kirjutamist,hakkas mul endal kergem.Süda ei valutanud enam nii palju ja ma tunnen,et inimestel läheb see korda.Inimesed tahavad,et see juhtum leiaks lahenduse!Et Markkuse keha jõuaks koju