Minu juurde on juba mitu korda tuldud ja õeldud, et nägin teid \”Maahommikus\” ja natukene juttu aetud. Muidugi on ka kiidulaulu, kindlasti on ka neid kes mõtlevad, et \”mida sa kurat ronisid sinna\” kuid ausalt, ma olen selle kohapealt suhteliselt immuunne. Ma pigem hindaks neid, kes mulle seda otse näkku julgeks õelda😂 Tööl on ka

Nagu ka eelmisel aastal sel päeval kui see koledus kõik pihta hakkas, olin ma just minemas hommikusele ringile kui mu töökaaslane tuli joostes ja ütles, et \”Venemaa tungis Ukrainasse\”. Mul ausalt oli tunne nagu oleksin ühe sekundiga suureks saanud. Sel hetkel tundusid minu mured olevat tühised ja mõtetud. Sama mõtlen ka aasta hiljem. Alguses olin

Kõige esimese pean ikka ütlema, et mulle ei meeldi need pühapäeva õhtud. See on see aeg kui ma tõesti saaksin telekat vaadata ent sealt ei tule mitte essugi!! Kuidagi kiire noodi on see eluke mul taas võtnud. Olen enda tekitanud rutiini sassi löönud ja see omakorda pani teistele asjadele põntsu. Nii vist ongi. Elu jookseb

Mu blogist on saamas rahvatantsu blogi, sest tõesti on seda rahvatantsu meie elus kuidagi palju. Ma tean, hämmastav! Kui ma lapsed sügisel rahvatantsu panin, ei mõelnud ma selle peale, kuidas see võib meie kõigi elu mõjutada. Ja veel enam, ei mõelnud mina kunagi, et ma reaalaelt ise ka rahvatantsu tantsima lähen. Siin me nüüd oleme!

Eile oli kuidagi veider, sest Hermiine oli täiega sillas, et sai endale omad pastlad ja ka riided, mida ta siis tulevikus kasutada saab. Kõik oli nii nagu alati, rivistus ja tervitus ning kui läks tantsimiseks ning kõik pidid endale paarilised leidma, siis oli ta natukene segaduses, et miks tema ei leia. Sest varutantsijana on saanud