Ma olen nii õnnelik.Juba paaril viimasel päeval on Paul Herbert rahumeelselt alla andnud.Teate,mis ta täna tegi?Ta isegi ei sipelnud voodis,vaid jäi rahulikult teki alla ja pani silmad kinni.Kui saaks ka öise magamise korda,oleks mu laps ideaalne.Elu on ilus!

Kui me polnud Nublut näinud paar päeva,siis me veel ei muretsenud,aga kui ta oli viis päeva ära olnud-hakkasime muretsema.Ja nüüd on ta üle nädala kadunud.Ma ei ole ammu päris kassiinimene,sest minule armsaks saanud kassid kaovad alati ära.Nublu oligi selline kass,kes sai kohe armsaks.Mu ema tõi ta meile eelmisel novembril.Ta sai hetkega omaks ning võttis Pauli

Teate Sõbrad,ma pean teile ütlema,et ma olen ikka super õnnelik selle üle,et saan siia blogisse kirjutada just nendest asjadest,mis varem olid parooli all.Tundub,et mu elu on just rahulikumaks muutumas,sest pole enam neid pingeid,mis oli,kui hendriku õed seda lugeda said.Sest nad moonutasid tekste ja Hendriku ema kõrvu jõudis täiesti teistsugune jutt.Aga see selleks,sest see on ju

Kuna meil maal pole erilist kaubavalikut,siis otsustasin tellida mõned tooted LCHF e-poest.Mõnedest toodetest sai päris mitu.Rahast mul veel kahju ei hakanud,sest ma tõsimeeli tahan seda proovida.Tulevikus kui mõnda suuremasse linna asja, saan ka mõned tooted odavamalt ja pekas leiduma ka tavapoodides,kui läheb hästi.E-poel on ainuke viga on see,et seal puudub kulleri tellimise võimalust.Ma ütlen ausalt,mulle

Kohati mulle tundub,et mul on otsaette suurelt\”ORI\”kirjutatud.Sest see ei ole normaalne,kui ma pean kööki koristama miljon korda.Mulle tundub,et siin majas kõik loodavadki minu peale.Hendriku ema peale ei saa ma ammu enam loota,heal juhul korjab Pauli loobitud asjad maast üles.Ja ma tujutsen selle pärast päris tihti,sest ma ei mäleta hommikut,kus ma saaksin kohvi nautida.Sest minu hommikud

Mäletate,ma alustasin mõnda aega tagasi iseseisvalt magama jäämisega?Nüüdseks olen asjad nii kaugele saanud,et päeval jääb ta üli kiiresti magama,halvemal päeval joriseb paar korda aga kutu ta ongi.Aga viimased õhtud on olnud kohutavad.Võib-olla on asi ka hammastes,võib-olla,aga õhtuti on selline röökimine,nagu sada siga oleks aia vahele jäänud.Just paar viimast õhtud.Mõnedel õhtutel jorises natukene,kuid jäi lõpuks magama.Just

Ma olen sellest varemgi rääkinud, koguni üks kord oli asi sealmaal,et otsustasin proovida.Proovisin umbes nädala,motivatsioon kadus ära(sest kohalikus poes puudus valik ja transport linna oli marukehva).Aga nüüd võtan ma end kokku ja alustan 10ndal detsembril(Siis on enamus rahad laekunud).Seni pean leppima selle tavalise toiduga.Kui ma Hendrikule sellest \”elustiilist\”rääkisin,muretses ta koheselt,kes neile süüa hakkab tegema.Sest tema

Ärkasin täna ehmatusega üles.Sest kell oli kell kolm hommikul,ning Paul Herbert polnud veel piiksugi teinud.See oli imelik,sest ööd on olnud siiamaani kohutavalt rahutud,aga nüüd magas ta nagu vana rahu isiklikult.Käisin isegi hingamist kuulamas,tuba oli nii vaikne.Hetkel olen jõudnud teleka tuppa,mul pole absoluutselt und.Ja see sakib,selle pärast,et kui lastaksegi mul magada,pole mul absoluutselt und.

Oh,teadke,hetkel ma tunnen end päriselt armastatuna.Hendrikust on saanud taas selline mees,kellest olen aastaid puudust tundnud.Temasse ma armusingi.Mäletan meie algusaegu,kus ta oli maailma romantilisem noormees.Nüüd tundub,et asjad on muutumas.Sest ta on hakanud välja näitama,kui tähtis ma tema jaoks olen,jätkuvalt.Varem oli meie suhe kuidagi enesestmõistetav.Ei olnud erilisi lembehetki,pidin talt komplinente välja kangutama.Nüüd on kuidagi nii rõõsa ja ilus.

Ma tahaksin rõõmust hõisata,sest Paul Herbert on teinud edusamme.Päevaunne jäämiseks kulus tal umbes pool tundi,ta isegi ei karjunud voodis,vaid mängis oma klaveriga ning pärast vajus kenasti ära.Õhtu oli umbes sama hea,sest poole tunniga oli tüüp kustus.Ma tahtsin persega õnnest lakke hüpata.Tänasest päevast alates,loodan seda unekooli või rutiini,või kuidas seda nimetada-jätkata.Sest elu tundub jälle ilus olevat.Välja