Olen lõpuks koju jõudnud.Ja tänaseks kõik.Mainin veel ära seda,et mitte kunagi ei lähe ma lapsega üksipäini trippima.Never!Never!Never!

Esiteks-Olen õnnelikult Rootsi jõudnud.Sõit oli pikk ja keeruline ning väga emotsionaalne.Ma olen arvatavasti lubanud tuhat korda endale,et mitte kunagi enam ei tule ma üksi reisile.Täna ma olen näiteks tahtnud paar korda nutta,sest Paul jorisieb nii meeletult palju(mitte õelda,et pea kogu aeg)

Kui ma olin juba peaaegu leppinud faktiga,et mul ei ole homme sõpru,kellega aega veeta(loe:kõik on kas koolis või tööl,endiselt) siis täna võttis minuga ühendust mu kunagine töökaaslane,keda pole umbes 6 aastat näinud ning kutsus meid homme külla aka kohvitama.See oli tõeline õnnistus.Nüüdseks on mul päevakava peaaegu koos,ma vähemalt loodan.

Ma julgen arvata,et esimese rasedusega polnud ma nii emotsionaalne ning mu tujud ei kõikunud äärmusest äärmusesse.Mul on kahju kõikidest,kes minuga on sunnitud kokku puutuma.Teadke,need on hormoonid!Ei midagi isiklikku.Võib-olla.

Teate,kui raske on paika panna mingisugust logistikat,kuidas pealinna sõita.Iseenesest oleks tahtnud minna juba homme õhtul,kas Tartusse või Pealinna.Aga kõik variandid kukkusid ära,sest inimestel on ilmselgelt ka teised plaanid ning koos lapsega sisse sadada oleks natukene ebaõiglane.Üksinda oleks lihtne,oleks,teeks ja mõllaks.Aga lapsega pole nii lihtne sugugi-Ma ei saa näiteks lapsega terve päev niisama õues tsillida.Mul oleks

Pehmeks just selles mõttes,et minust on saamas selline ema,kes muutub ajaga koos imalamaks ning kõik on nii ninnu-nännu.Kui ma olin veednund,et ma elaes ei hakka oma last \”tibuks\” kutsuma,siis pean tunnistaa,et olen korduvalt seda teinud.Ilmselt teen seda ka järgmistel päevadel,kuudel,aastatel.

Ma juba paar päeva olen muretsenud Rootsi sõidu pärast.Kas ikka saab minna,kas tuleme omadega toime ja tagatipuks tekkis Paul Herbertil ka väikene nohu.Tugevama nohu ennetamiseks määrsin aegsasti juba Hustagil Balsamiga.Minu meelest on see imeimede rohi,ma ütlen.

See on uskumatu.Pea iga kord kui ma olen viibinud Võru haiglas(kas olnud sees või teinud uuringuid)on olnud emotsioon äärmiselt negatiivne.Ma olen varsti nagu katkine raadio-aga no päriselt.

Esmaspäeval oli plaanis kirjutada Paul Herberti sünnipäevast pikemalt ning meenutada,kuidas nägi välja Pauli sündimine.Mis on tegelikult endiselt minule väga valulik teema,sest esimesed päevad koosnesid ainult halbadest emotsioonidest.Kuigi laps paranes meil imeväel, aga mulle tundub,et see pani mu hingele ikka suure paugu.

Paul Herberti sünnipäev oli nii lahe! Vist kõige lahedam laste sünnipäev üldse,kus ma eales viibinud(loe:tunnistan,et pole kunagi laste sünnipäevadel käinud)Kui tort kohale jõudis,tegime kiiresti pilti ja panime sahvrisse.Minu meelest oli see tort nii imetabane,igas mõttes.Jub