Hommikul ärgates polnud mul üldse plaanis hakata lutist võõrustama. Kuigi ma olen sellele päris pikalt mõelnud.Aga kunagi ei suutnud end piisavalt kokku võtta ja algust teha.Nagu kõikide teiste asjadega.Kõik algas sellest,kui avastasin,et olen luti ära kaotanud ja just enne Pauli magama minekut. Pidin ta ta tuimalt voodisse(nagu ta peakski ilma lutita magama jääma) ning ise […]

Esiteks ma võin enda üle väga uhke olla,sest ma suutsin ääretult kaua toituda natukene rohkem tervislikumalt.Ei saiale ja ei igasugustele maiustustele, isegi suhkrut üritasin kohvi sisse vähem panna. Ma sõin ka hullult palju rohelist manti,katsetasin erinevaid hõrgutisi.Kõik oli tore, kuni teisipäevani. Läksime lätti ning ma ei olnud terve päev midagi söönud. Meeleheitest ehk siis mu

Koorisin just köögis kartuleid ning jõudsin järeldusele,et mina ei ole see,kes peab oma blogi teiste inimeste eest varjama.Fuck it, päriselt.Teie,värdjad,peaksite lõpetama mu blogi lugemise ja intriigide tekitamise.Jah,just värdjad! Sest ükski normaalne inimene ei tekita lambist intriige ning ei ole õnnlikud, kui teistel peaks elus sitasti minema.Ma südamest loodan,et karma maksab teile kunagi kätte.Päriselt.Pole minu asi

Paul jäi eile jälle haigeks.Õhtuks olin ma täietsi endast väljas,sest ma nägin ju,kui valus mu väiksekesel on,ning ma ei saanud midagi rohkemat teha,kui talle vett ja rohtu pakkuda.Kõht oli tal juba mitu päeva lahti,aga me kõik oletasime,et küllap see hammaste tuleku süü.Sest tal tulid kaks hammast suht väikeste vahedega.Eile õhtul kui lätist naasime,hakkas ta oksendama.Ta

Ma ei suuda kirjeldada seda pettumust.Samal päeval kui ma ta viisakalt perse saatsin, tuli mulle üpriski pikk ja vabandava sisuga sõnum. Lubas võttas järgmine päev tööle kaasa ja siis üles laadida.Selleks ajaks olin juba natukene maharahunenud.Etteruttavalt võin õelda,et see oli asjata.Klikksin juba hommikust saadik selle lehe peal-mida ei ilmunud,olid pildid. Ma olin juba vihast nutma

Mul on häbi, et olen jätnud unarusse oma kauaaegsed sõbrad. Enamus jäid mul pealinna, kui kolisin Tartusse. Ega tallinnas elades me ei näinud eriti tihti,sest sealne elutempo oli kõikide jaoks kiire. Ma olen küll mõnedega vahel kokku trehavnud, rääkinud paar sõna juttu,naernud ning edasi liikunud. Lubades võtta ühendust. Lubaduseks on see jäänudki.Näiteks mul on tekkimas

Kuna ma olen vana ihnuskoi, siis ma ei raatsinud oma minevikku päris prügikasti visata-seega läksin ma lihtsamat teed ning vahetasin ainult nime ära.Nime mõtlesin ka umbes terve päeva, tahtsin eriti diipi panna, aga mitte miski ei sobinud.Sirvisin erinevaid laulusõnu,vaatasin blogides pilte-mitte kui midagi.Mu pea oli tühjaks imetud.Täpselt nagu ma ei osanud täna oma blogi aadressi

Juba eile õhtul oli soov teha uus wordpress, või muuta lihtsalt nimi ära ning jätta see üldse  saladuskatte alla. Sellega ma suudaks vältida niipalju,et need, kes käivad mu blogi lugemas ainult selleks ,et intriige punuda,ei saaks enam seda lehte nii naljalt külastada. Sest mul on ausalt sellest kõrini. Kõrini sellest negatiivusest ja sita keeramisest. Kui

Paul Herbert saab täpselt kahe nädala pärast 11 kuuseks. Ning juba järgmisel kuul,võime tähistada tema aastast sünnipäeva!Ma ei jõua ära oodata tema sünnipäeva pidustusi.Kõige paremini oskab Paul pahandust teha. Olgu see wc paberi lahti rullimine, kassikrõbunate söömine või siis trepist üles minemine. Selle viimase tegevusega jääb mul alati hing kogu aeg kinni. Me oleme ehitanud

kuulake ning nautige seda lugu. See on fucking awesome, päriselt.