Uskumatul kombel on meil kujunemas üks esimesi selle pere tradiotsioone. Käia kord kuus Alüksne linnas. Õnneks on see linn meile väga lähedal,ning seal on maailma odavam kaup. Vahet pole, kas on tegemist tööstuskaupaga, mööbliga või tavalise toidukaubaga. Sealt tagasi tulles olen ma iga kord hämmingus. Nii vähese raha eest saab nii palju asju. Ja täna […]

Ma pole rääkinudki sellest, kuidas väike Paul Herbert haigeks jäi. Juba reede hommikul, kui ma end viru folgile sättisin, oli ta natukene soojake. Kuna tal sel hetkel palavikku polnud, otsustasin siiski minna.Kuigi juba siis hakkasid mul tasapisi süümekad tekkima.

Märkamatult on saanud meie silmatera kümne kuu vanuseks. Ma poleks eales uskunud, et see \”beebiaeg\” võib minna nii võrd kiiresti. Mul on endiselt tunne nagu oleks ta äsja sündinud ning et ta on maailma armsaim beebipoju.

Kui kõik eelnevad aastad tähendas Viru folk mulle turvalisust ning tuttavat paika nagu külastaksin igal aastal oma kodu, siis see aasta suudeti teha nii palju ümberkorraldusi, et mul oli tunne nagu viibiksin esimest aastat folgil. Kõik oli kuidagi nii võõras.

Ta võite pidada mind imelikuks, aga mul endiselt ei ole tunnet, et ma oleksin päris päriselt  Hendrikuga abielus. Kohati on see ka naljakas, sest mu härral tuli see tunne väidetavalt maru kiiresti peale. Mina endiselt ootan seda päeva, mil käiks ka mul mingi klõps peast läbi.Et ma tunneksin, et olen abielunaine mitte härra elukaaslane või

Kirjutan esimest korda telefoniga. Te ei tea,kuidas ma seda alati vältinud olen? Minu arust on see väga ebamugav,aga see selleks. Sõidan esimest korda Elroni rongiga,ning ma leian,et see on kordades mugavam,ilusam ja mis peamine-siin on wifi. Tegelikult tahtsin õelda,et tunnen juba oma lapsest puudust.Ma ei saanud isegi talle head aega soovida-sest ta magas sügavalt. Ning

ISSAND JUMAL, Viru folgini on jäänud kõigest kaks päeva. Samahästi võiksin ma juba rongi peale istuda ja Tapale põrutada. Nüüd olengi oma asjad nii sättinud, et reede hommikul hüppan ma esimese rongi peale, meile lähim rongijaam on umbes 30ne kilomeetri kaugusel. Ma pole kunagi seal isegi mitte käinud, ning me peame kell viis hommikul sõitma

Ma isegi täpselt ei mäleta, millal ma esimest korda paljajalu käima hakkasin. Julgen arvata, et see juhtus tubli 6-7 aastat tagasi. Aga ma mäletan seda, kuidas ma Meritiga Hella Hundi parki igapäevaselt külastasime. Paljajalu ning ühe või koguni kahe pudeli veiniga. See oli üks kuradima ilus ja mõnus aeg. Südamest loodan, et tuleb aeg, mil

Ma olin unustanud, mis tunne on äragata nii vara hommikul üles ja hakata juba voodis naeratama. Enne Herbertit olin ma alati väga varajane, peale seda olen hakanud nautima igat minutit, kui mul üldse magada lastakse.