Alustan pulmapiltide postitusega. Vähemalt nende pitlidega, mis mul hetkel on. Ja ma ütlen- neid ei ole üldse palju. Ning ärge küsige minu käest, millal tuleb juurde. Seda teab ainult meie fotograaf Jaanus!

APPiI,  ma oeln olnud TERVENESTI kaks tundi täiesti üksinda kodus. Ja teate- see on täielik vabadus!. Ausalt, ma ei mäleta, millal ma viimati üksinda kodus olin. Vahet pole,et olen terve selle aja koristanud ja muusikat kuulanud, isegi see ei morjenda mind. Mitte miski ei morjenda.

Ma olen hakanud oma isast puudust tundma. See käib mul täitsa hooti. Mõni aeg tagasi nägin teda igapäevaselt unes, kas naeratamas või murelikult vaatamas. Eriti siis, kui oli võtnud oma südame asjaks tema päranduse aka elamumaa erastamise. Kuna selle peale on kulunud pea viisteist aastat, siis kujutage ette seda stressi, mis nende aastatega kogunenud on.

Paar kuud tagasi ei uskunud ma üldse,et kunagi külastan ma juuksuisalongi. See ei olnud üldse minu teema, ma olen aastaid  ise lõikamisega väga hästi hakkama saanud. Aga lõpuks olin sunnitud selle sammu siiski astuma, sest ma unistasin kogu aeg,et kunagi on mul sama punased juuksed, kui Rihannal.

Umbes kaks ja pool aastat ei osanud ma unistadagi sellest, et me Hendrikuga kunagi abiellume. Me isegi ei rääkinud sellest, rääkimata selle sündmuse arutamisest. Aga ma teadsin algusest peale,et temaga tahan ma pere luua ja ,et temast saab minu tulevatse laste isa.

Mul on isegi kahju sellest,et pole jõudnud siia kirjutada ilmselt mu elu ühest armsamast õhtust. mille mu sõbrannad mulle korraldasid.

Tegelikult tahtsin ma pikalt jahuda sellest, kuidas mu blogi kirgi kütab ja mulle probleeme valmistab. Lõpuks kui olin oma postituse valmis sain, otsustasin seda mitteavaldada. Sest ilmselt ka see oleks tekitanud veel palju ärvevaid momente.Seega olen ma sellest üle, vähemalt püüan. Eile veel väitsin,et ei suuda olla. Aga ma arvan,et ma olen juba niigi suures

See, et kodustest ei aita mind keegi, just pulmakorraldusega,pulma ettevalmistustega. Hendriku ema hoiab küll pauli(mis on kohati väga suur abi), Hendriku isa on hakanud ka midagigi tegema, Hendrik tegeleb loomadega ja mina pean üksi pulma ettevalmistusi tegema, rääkimata helistamisest ja organiseerimisest. Enne pidin siinsest sitast vabanema. teate ju küll emasi, kes hoiavad alles asju, isegi

Nüüdsest hakkavad enamus mu postitused parooli all olema. Sest on neid, kes seda ei peaks lugema. Minul on sellest isiklikult suva, kes mida loeb ja kuhu ta selle jutu edasi räägib, kui talle peaks tunduma,et see on asi,mida tuleb ilmtingimata edasi rääkida. Põhimõtteliselt peaksin avalikult kirjutama sellest, kui tore kogu mu elu on. Rääkima ainult