Blogi

Ei ole surnud! Täitsa elus. Kuigi vahel küll mõtlen, et nüüd annan otsad, läheb hetked mööda ja siis tunnen jälle ja vot niimoodi ma vaikselt elangi. Ahnitsen endale muudkui kohustusi juurde, toimetan siin-seal ja lõpuks ei saagi aru, kus ma mingil hetkel olema pean või mida ma olen lubanud sellele ja tollele inimesele. Ei mingit […]

Tegelikult oli see kohe alguses hull plaan, mis iga päevaga aina kasvas jas lõpuks oligi see plaan küpse. Olin päris palju mõelnud, kas lähen kõikidega või jätan poisid ema juurde, sest Herta Hermiine olo kindel tulija. Tagasi sõiduga oli täpselt sama. Kas lähen ema juurde või jään ööseks õe juurde või põrutan ikkagi koju tagasi?!

Korra kuus on vist juba okei anda endast teada. Mul lihtsalt jääb see blogimine kuidagi nii tahaplaanile. Lausa häbi võib hakata. Tegelikult tahtsin ma kirjutada oma eelmisest nädalavahetusest. Kohati jäi mul endal elline nagu nagu oleksin leiutanud endale ajamasina ja sellega 17 aastat tagasi läinud. Varasematel aastale olen olnud selline passiivne Kalevi poolehoidja, mängudele ei

Just tänasel päeval täitus minul 2 aastat haiglas töötamisest ja iroonilisel kombel istun ma hetkel hoopis teises kohas, teises valdkonnas ja tundub, et võin olla rahul. Alguses on ikka päris hirmutav kuid ma usun,et varsti tunnen siin end üsna hästi. Loodan, et mitte liiga mugavalt😄 See kuu veel toimetan kahe koha peal ja juba kuu

Kuu on kohe läbi saamas ja ma olen teinud ainult ühe postituse. Mul on tõesti kahju, aga alati kui alustasin, tuli tuhat muud asja vahele. Ma räägin sellest, mida ma esimest korda elus tegin. Minu jaoks selline märkimisväärne samm, sest perepildid pole mulle kunagi meeldinud ja mida ideaalsem pilt/pere, siis kõik tundub kuidagi nii vale.

Päris veider, olen mitmeid kordi alustanud aga siis mõelnud, et homme lõpetan. Hea, et ma ise usun seda. Lihtsalt see aeg kaob. Selline tunne, et kui suleksin korraks silmad, on juba mitu kuud möödunud. Nooremana ei saanudki sellest nii väga aru aga mida vanemaks, seda reaalsem see on. Tuleb ikka kuulata elatunuid inimesi. Mida ma

Alati kui mingi esinemine on meil olnud kasvõi ühistantsimine, tõstab see tuju lakke ja keha täitub heade emotsioonidega. Isegi siis kui oleme olnud päev otsa väljas, kohati pole tundnud ka varbaid ja lapsedki hakkasid tasapisi ära väsima. Siis hetkeks varjutas kogu selle joovastuse. Kuid see tuleb alati ruttu tagasi, sest rahvatants on midagi sellist, mis

Mul on olnud tunne, et viimaste nädalatega on hakanud mu mõtted selginema, sest olgem ausad, ma olen olnud kohati päris pahuksis omadega. Isegi metsas käimine pole suutnud mu pead klaariks lüüa. Suutsin ka haigeks jääda, täitsa voodisse kohe paariks päevaks päevaks, palavikutasin ja tundsin end ikka väga sandisti. Õnneks on mul tark keha, mis tunneb

Tahan või ei taha, aga regulaarselt kirjutamine ei tule minul enam välja. Ilmselt see blogi jääbki sama kaootiliseks kui ma ise. Õeldakse ju, et minnakse ühte nägu või koguni ühte moodi. Normaalsest pole juttugi. Tükk aega olin veel kahevahel, kas minna kooli kokkutulekule või mitte minna. Sellised kahetised tunded. Eks see koolikiusamine on jätnud ikka

Nüüd istun oma uues telefonis, mille soetamist olin pikalt edasi lükanud. Ja kuna see tuli nii ootamatu kulutusena, siis valisin ma suhteliselt odava, mille kaamera pilt tekitab minust veidi tuska. Eelmisest telefonist ei jäänud palju järgi. Kõik pildid ja videod, õnneks tegin ma üks kord ära tantsupeo highlighti. Muidu oleks küll silmad peast nutnud. Täna