Blogi

Täna kuulasin rohkem sõnu kui muusikat. Seda ei juhtu nii tihti kui võiks juhtuda. Samas, muusika on päevades lahutamatu osa.

13 ja reede. Ma lihtsalt loodan, et mulle klaver kuskilt teavast taevast alla ei saja. Mitte, et ma nüüd ebausklik oleksin,oh ei.

[youtube=http://www.youtube.com/watch?v=3bfLvgxkwfM%3Brel%3D0&w=425&h=350]

Tegin ülepikaaja jälle lõunapausi. Võtsin muusika ja läksin muru peale vedelema. Nii mõnus polnud mul ammu olnud. Homsest päevast ootan ma sedasama. Mõtted tulid nii uksest kui aknast. Osad olid naljakamad, teised vähem naljakamad, mõned mõtted tegid  isegi kurvaks.

Sest tuulehoog võib viia lehed puultkuid sõnad suult viib hoopis muu..Ja vihmaviirg võib puhta puhtaks peakuid ikka jäävad sul su vead..

Presskannukohv on olnud alati see kõike parema maitsega. Tegelikult tunnen end päris kohutavalt, eile omastasin endale jobu tiitli. Andke mulle andeks.

Mina andsin endast parima. Nüüd on  see koht, kus ma annan alla. Ma ei jaksa enam.

tunnen end tühisena

Kohv tõmbub, muusika mängib ja kell on alles varahommik, kui täpsem olla, siis paar minutit neli läbi. Ärkamine muutub igapäevaga aina lihtsamaks ja tahestahtmata olen ma enne äratuskella üleval. Nõme, kui see peaks harjumuseks jäämagi, sest ma ei hakka esimese bussiga tööle käima

Mõni hetk on selgem, mõni hetk on segasem. Arvatavasti peaksin ma aja maha võtma. See on raskem kui arvata võib, kuid viimase aja sündmused on teinud omamoodi laastavat tööd. Vahel on tunne, et mu jõud on otsakorral, ma lihtsalt ei jaksa.  Ja ma ei ole see kõikvõimas ning ma ei tule iga olukorraga toime.