Blogi

Ma arvan, et ma ei ole iialgi rahul oma blogi välimusega. Hetkeks nagu tundub okei ja siis hakkab see pihta..

Me juba sünnist saadik sisendame oma lastele, et inimestest ja loomadest tuleb hoolida. Teisi tuleb hoida, kui sa teed teisele haiget, siis tuleb ka vabandust paluda. Me õpetame seda, et teistest ei tohi halba rääkida. Me tegelikult õpetame kõike seda, milles meie, täiskasvanud inimesed, eksime.(KA MINA) Me teeme kõike risti vastupidi. Samas, me teeksime oma

Mul on nii palju mõtteid, kuidas päästa ennast, lapsi, loodust asjade üleküllusest. Muutus algab ju endast, oma mõttedest. Kuidas ja mismoodi. Minu eesmärgiks ongi aasta jooksul kasvada keskkkonnateadlikumaks, säästa loodust ning teadvustada lastele, milleks ma midagi teen.

Terve päev mõtlesin, et mis seal ikka, kui juba siis juba..ühesõnaga tegin oma blogile lehe. Mul lihtsalt selline tunne, et ummistan muidu ära oma isikliku facebooki ja instagrammi. Niiet, hoidkem pöialt, et mu blogimisesoolikas kuskile ära ei kao.

Eks neid jutumärkides olevaid rõõme on üpriski palju. Kõigest ma teile rääkima ei hakka aga poe kaugus on vahepeal küll olnud suur probleem. Nagu seda oli eile.

Eks neid jutumärkides olevaid rõõme on üpriski palju. Kõigest ma teile rääkima ei hakka aga poe kaugus on vahepeal küll olnud suur probleem. Nagu seda oli eile.

See toimus sügisel, täpsemalt lasteaia koosolekul, kui ma sellest esimest korda kuulsin. Koolituse nimeks on \”Imelised aastad\”. Tehti kiire ülevaade, pandi paber ja pliiats ruumis ringlema ja kirjas ma olingi. Mõtlesin endamisi, et enam hullemaks minna ei saa, saab ainult paremaks ja kindlasti saan ma sealt mõningaid häid nippe. Kui küsiti, et miks ma üldse

Mul on kaks postitust mustandina ära salvestatud, eile kirjutasin ja kustutasin, lõpuks loobusin ja jätsingi kirjutamata.