Ilmselt kõik, kes mind vähegi teavad, teavad seda et ka jonnakus ja kangekaelsus kuulub mu, vahel ka nõmeda, iseloomujoonte hulka. See on selline asi, millega ma ise pean hakkama saama, õigemini sellega elama. Ma mäletan selgelt seda päeva kui ma mõnedele rääkisin, et võtame lehma. Kes pööritas silmi, kes elas kaasa..aga üldine emotsioon oli see, […]
Kui olen midagi pähe võtnud Loe edasi »
Kuna see nädal tuleb kuidagi nii töine, siia mõtlesin, et teen ühe kiire postituse, enne kui see aeg käest kaob. Veebruari alguses kirjutas mulle muusikaõpetaja ning ta teatas, et tulemas on üks pillilaager ning kas ma oleksin huvitatud Paul Herbertit sinna saatma. Laager asub Värska lähedal, suunduvad kuskile matkamajja. Minule tundus see mõte väga äge
Meil on siin ümber-ringi nii palju haigeid, seega polnud ime, et üks päev jõuab kord ka meieni. Esimesed nädalad kui tundus, et ainult teised on haiged, siis möödunud laupäeval saime aru, et nüüd on meie kord. Ja oligi. Ma ise arvasin, et mina küll haigeks ei jää.. Laupäeval oli Paulil palavik, pühapäeval Augusril ja Hertal
Lugu sellest, kuidas gripp voodisse ajas Loe edasi »
Iga jumala kord tuleb hirm peale kui kuulen, et koolis või lasteaias on keegi positiivne, siis esimesena kardan, et äkki keegi meie lastest. Ma ei tea, iga jumala kord kui teade tuleb, mõtlen ma õudusega. Ma tean, see pole üldse häbisse aga kui meie eelmise aasta algises jäime, siis tundus küll, et oleksime justkui katkuhaiged.Poisid
Täna hakkasin mõtlema, et Herta on esimest vaheaega kodus. Üleüldse. Muidu saatsime ta kenasti lasteaeda, olenemata sellest, kas kedagi veel vaheajal lasteaeda viiakse või mitte. Mingitel hetkedel tundus, et Hermiinel on erakasvatajad. Kuid igapäevaselt mööda sõites, olen näinud, et tuled siisko põlevad. Järelikult on tegelikult lapsi veel ning vabalt oleksin võinud ta lasteaeda saata. Sest
Ma ei tea, kui tihti käivad perekonnad väljas koos mitme lapsega, sest iga jumala kord kui olen kolme lapsega väljas käinud, vannun ma, et ma enam ei lähe…see kestab täpselt järgmise korrani. Juba aastaid. Täna oli meil planeeritud päris tegus päev, sest oli vaja mitmeid asju teha ja mitmes erinevas kohas käima, seega olin ma
Mul on iga kord tunne, et enam ei lähe.. Loe edasi »
Mäletate, seda postitust https://kohvihoolikuelu.ee/2021/06/13/meie-esimesed-suvesobrad/, seoses sellega on mul täiega hea uudis, sest lapsed nägid üksteist rohkem kui ma julgesin üldse loota. See on täiega äge. Täiega mõnus on ka see, et lastel on tekkinud omamoodi sõprusuhted. Ja veel ägedam on see, et olen leidnud oma ellu veel ühe imelise inimhinge. Mulle juba tundub, et olen
suvesõpradest talvesõpradeks! Loe edasi »
Lugedes mu eelmist postitust võis jääda veidi vale mulje, sest mulle meeldivad tegelikult jõulud ja see imeline talv, lihtsalt jõuludemõte on kuidagi kaduma läinud. Vähemalt minu jaoks..Asi puudutab jõulukinke ja nende ostmisesse. Ma mäletan ise lapsena, et need loosipakkide aeg oli kõikse põnevam aeg. Meil see aasta avanes esimest korda võimalus, teha koolis jõululoosipakke. Mitte
Kooli jõululoosipakid! Loe edasi »
Ma nüüd ei teagi, kas ma võiksin nüüd rõõmust nüüd pe*sega rõõmust lakke hüpata aga meil see aasta päkapikke väga ei käi. Lapsed vist isegi ei hooli. Ma nüüd tean ka põhjust! Ma mäletan ka, et eelmisel aastal ei peetud ka lugu sellest. Hermiine loobus täielikult ning ku vendadele tõidki päkapikud midagi, siis suurt tüli
Kui ma eelmisel kolmapäeval rääkisin niisama oma õega, polnud temaga ammu rääkinud ja kurtsin, et oleme olnud Hertaga ammu kodused ning oma toimetusi pole saanud teha, siis ta järsku pakkus mulle välja mõtte, et las ma tooksin Herta tema juurde tallinnasse nädalaks! Mul oli vaja hetke mõelda ja kuna Herta oli sel ajal minuga autos,
Minu hullud plaanid Hertaga… Loe edasi »
