Blogi äpp on ikka tore, sest see tuletab ikka meelde, et oleks aeg natukene jälle kirjutada. Eile saatsime oma pesamuna kooli. Uskumatu, kuidas see aeg lendab, sest alles oli ta pisikene beebi, nüüd juba suur tüdruk, kes alustas oma kooliteed. Kõik, kes on jälginud Herta Hermiine arengut, teavad nad seda, kui eriline ta mul on. […]
Kõik on uus septembrikuus Loe edasi »
Täna hakkasin mõtlema, et Herta on esimest vaheaega kodus. Üleüldse. Muidu saatsime ta kenasti lasteaeda, olenemata sellest, kas kedagi veel vaheajal lasteaeda viiakse või mitte. Mingitel hetkedel tundus, et Hermiinel on erakasvatajad. Kuid igapäevaselt mööda sõites, olen näinud, et tuled siisko põlevad. Järelikult on tegelikult lapsi veel ning vabalt oleksin võinud ta lasteaeda saata. Sest
Ma arvasin eelmisel aaastal, et esimese või koguni teise koolikoti, võiksid ikka valida lapsevanemad mitte veel lapsed. Valisime välja koti, mis meile mõlemale meeldib. Õnneks meeldis ka see Paul Herbertile. Aga see aasta tegime teistmoodi. Me omavahel vaatasime kotte, vahetasime pilte ning tõime välja need kotid, mida võiks August Villem valida.. Tegelikult neid kotte oli
Koolikoti valimine ehk kuidas lapsesõna peale jäi Loe edasi »
See on ikka ulme, kui kiiresti see aeg ikka liigub. Lausa halastamatult sest ikka enda ette mõtlesin, et aega on. Tegelikult ei ole midagi väga jäänud ja meil on vaja kaks last kooli saata. Siinkohal ongi nüüd väikene mure, sest Herta Hermiine pole kunagi ainukesena lasteaias käinud. Ta on üldse oma terve lasteaia elu
Issand halasta, kohe algab ju kool… Loe edasi »
