See on muutunud mulle hellaks teemaks, sest kui alustasin, ei teadnud ma, et mu elul on teised plaanid. Jõusaali hakkasin käima märtsikuus, kuna Stebby hakkas aeguma ja ma ei julgenud enam jumpingusse minna – mingil hetkel tegi see puus mulle väga haiget ja neelasin muudkui valuvaigisteid. Siis avastasin Fookuse trennide lehe ja otsustasin liituda esimese […]
Kuidas elu muutused lõpetasid mu jõusaali treeningud Loe edasi »
See on selline lugu, mida võiks rääkida oma lastelasetele küünlavalgel..meenutades kõiki neid hetki, mis meil olnud on!
Kuidas me kohtusime? Loe edasi »
Jällegi üks väga raske aeg minu elus. Kui saaksin, kustutaksin vabalt selle aprilli ja maikuu ära, sest ma olin täiesti emotsionaalselt läbi. Vahel tundus, et mind taheti meelega kõikuma lüüa, jälgides eemalt, kas ma lõpuks ometi murdun või mitte.
koondamine ja töökaotus Loe edasi »
Minu jaoks tuleb sellest minu aastate jooksul valusaim blogipostitus, sest mida rohkem ma selle peale mõtlen, seda rohkem ma enesesse tõmbun, silmad lmuutuvad märjemaks ning mõtlen kui oleksin teadnud..See postitus on sulle, sest ma tahan uskuda, et sa oled paremas paigas, just sellises, millest oled unistanud.
Kui aus olla ma ei mäletagi meie viimaseid sõnu.. Loe edasi »
Meil tekkis üks arutelu sõprade ringis, et minu blogi/instagrammi sisu pole enam see, mis oli aastaid tagasi.
Ajad muutuvad, inimesed muutuvad.. Loe edasi »
Mul ausalt on ka nii nii häbi, sest mu viimane postitus oli 25 november. Ei saaks õelda, et mul pole millest kirjuada kuid asi on vist aja puuduses või enda kättevõtmises. Nagu ma ise pidevalt ütlen, et asi on alati tahtmises või selle puudumises.
Ma räägin teile ainult sõidust. Juba ema juurde minek oli selline fu*ked up sõit. Mingis kohas oli nähtamatus olematu ja kuna tahtsin suurelt teelt ära saada, siis Waze saatis mind igale poole. Tunne Eestimaad tiirule. Lõpuks oligi nii, et esimese kohvipausi tegin ma alles Kadrinas, sest ilmusin suurele teele alles peale Jõgevat, kus ma alati
Kuidas ma autoroolis nutma hakkasin… Loe edasi »
Kaks kuud ja kümme päeva! Vot nii ammu pole ma bloginud. Iga kord ma nüüd aega süüdistada ei saa, lihtsalt pole olnud mahti. Võib-olla isegi mitte tahtmist. Mul on lihtsam instagrammis storytada kui blogi kirjutama tulla!
Kui sa seda loed ja mõtled, et olen täitsa sooda peast. Siis ma ütlen, et sul on õigus. Ise arvan täpselt sama, sest mitte ükski normaalne inimene ei hüppa alla 3000 meetri kõrguselt..mingi kiiks peab ikka inimesel olema!
Mulle on seda nalja tehtud juba päris pikalt. Olen saanud eetriaega, olen sattunud ajakirja kaante vahele aga et kohe kuulsam…ma ei tea. Eks seda ole ka naljaga tehtud ja naljaga kaasa mindud.
100 korda kuulsam..jälle! Loe edasi »
